Natukene tundetu...

... aga nii emotsionaalne!

Ülemus saatis sõnumi, et läheksin kella neljaks, kui tahan. Tahan küll. Ja samas ei taha ka. Ma ei taha ju Aurasse minna ja sellepärast istun siin kodus.
Aga ma ei taha siin olla. Ma olen üksinda. Ma ei taha üksinda olla! Sa võib-olla saad minust valesti aru. Point seisneb selles, et ma ei taha üksinda olla, sest siis ma mõtlen valedele asjadele. Siis ma olen õnnetu. Siis ma istun siin, kirjuta täiesti suvalisi sõnu ritta ja nutan nende pärast silmi peast välja. Päris ausalt. Ma pole veel jõudnudki selle osani, mis mind tegelikult nutma ajab. Ma nutsin juba esimese lause ajal!
Ma ei taha üksinda olla. Ma olen nõrk, kui ma olen üksinda. Ja ma tahan olla tugev! Ma ei taha mõelda vastikutele asjadele, aga ma ei suuda muud moodi! Ma olen siin üksinda ja mõtted tulevad. Mul ei ole tegevust ja siis ma lihtsalt istun ja nutan...

Ei, ma ei nuta teda taga, ärge selle pärast muretsege. Mul ei ole vaja teda. Ei. Mul on vaja inimesi. Mul on vaja emmet, Maretit, Kätut, Maarjat! Mul on vaja töökaaslasi, mul on vaja vastikuid kliente, mul on vaja inimesi enda ümber, et ma ei kukuks kokku! Mul on vaja rääkida tänaval telefoniga, et ma ei tunneks end nõmedalt... Ma tahan koju minna! Ma tahan, et emme seda siin ei loeks, sest ma ei taha, et ta mu pärast muretseks aga ma tahan minna koju ja emme kaisus nutta. Ma tahan oma emmet, palun!

Kunagi tahtsin teada, et mis tunne see on, kui süda on katki. Tahtsin teada, sain teada. Ma ei ütle, et ma ei taha seda tunda. Ma pean seda tundma, et edasi liikuda. Aga esimesest armastusest ja esimesest murtud südamest on nii raske edasi liikuda... Millal ma olen üldse edasi liikunud? Ma mõtlen tihtipeale, et nüüd on kõik. Nüüd ma tean, et nüüd on kõik ja mul ei ole teda vaja ja ratsionaalne ja loogiline ja...

Ja nüüd vaatasin natukene aega internetis mujal ringi ja nututuju läks üle. Ja nii mul hetkel ongi. Ma käin tänaval ja tahaks nutta. Ma istun tööl ja tahaks nutta. Ma käin duši all ja nutangi. Ja samas ma ei nuta nii palju, kui ma arvasin, et ma nutan...

Koju tahan ikkagi...
Viisteist november. Viisteist november... Viisteist....