Guess who's back

Back again.
Merilyn's back.
Tell a friend!

Sõpradele rääkimisest rääkides... Sest seda me ju tegime, eksole? Siin eelmine kord, kui ma Kätu arvutist blogisin, tegin tegelikult teise postituse ka valmis, aga no ei pannud seda mingil põhjusel üles. Ei teagi, et miks... Ju siis tundus, et selle posti aeg ei olnud veel käes. Ei tunne praegugi kusjuures, et oleks selle konkreetse kirjutise aeg käes. Aga räägin sellest siiski, sest väikeste muutustega sobib ta hetketeemasse.

Avastasin siin ükspäev, et mul on rohkem lugejaid, kui kaks! Või vähemalt arvasin ma nii. Naljakas, et tegelikult ei oma see mingit tähtsust minu jaoks, palju siin inimesi käib. Ikkagi kirjutan ju nii, nagu ise tahan ja tegelikult ega ma meeletutes kogustes tagasisidet ei oota. Ma ei ole ju selles suhtes põnev blogija, et mul ei ole mingit kindlat teemat (näiteks beebiblogi või ilublogi või mida iganes), ma ju kirjutan endast ja justkui nagu endale. Mu blogil ei ole Facebooki, ma ei jaga oma postitusi oma isiklikus Facebookis. (Ühte olen jaganud. Mu eluaegne lemmikpostitus, mida tundsin, et pean kohe jagama kõigiga, kui selle jälle üles leidsin.) Mul ei ole isegi mitte Ask'i. Selles mõttes, et ta on olemas, sest tahtsin teisi inimesi jälgida ja teiekord ehk isegi sõna sekka öelda, aga ega keegi minult midagi küsi! (Kui sa nüüd tunned, et tahad küsida, siis palun väga, keelama ma ei hakka ja ära kavatsen vastata ka. Ausalt.)

Ja siis on miskipärast mul naljakas. Miks minu blogi ei ole midagi erilist, aga teiste omad on? Miks teised minule täiesti võõrad inimesed ei või lugeda minu blogi, aga mina nende oma loen? Miks on nii veider mõelda, et nemad jõudsid minuni, aga see, et mina nemad leidsin, on täiesti igapäevane?
Käisin ükspäev siis ühte blogi uudistamas. Vaatasin ka siis, et mis blogisid tema loeb. Kõige viimane oli "Totu totutab", ma sattusin ekstaasi! Ma haarasin arvuti ja jooksin Kätu tuppa, suutmata endale samal ajal selgeks teha, miks see mulle nii oluline oli! Aga no näed. Tundus vajalik. Mõtlesin isegi, et ehk ta nägi, et mina tema blogis käin ja mõtles, et viisakas oleks vastu jälgida ja ta tegelikult ei loegi ja ma olen lihtsalt lambist eriti õnnelik kodus. Siinkohal saadan tervitused kõigile lugejatele, keda ma isiklikult ei tea, kes te siin vahetevahel käite. Mul on hea meel, et käite! Võite kommentaaridesse jätta ka oma blogi, kui ma seda juba ei loe ja ma tulen lugema! Hea meelega loeksin, ma arvan. (:

Ja nüüd mingi nädalake hiljem on tunded samad. Endiselt tundub mulle veider, et keegi mu blogi lugemas käib... Aga mul on endiselt selle üle hea meel!

Nüüd kirjutan küll kohe paar postitust valmis ja panen väikese vahega nad ilmuma, sest öelda on palju ja mu blogimissüsteem on liiga imeline, et seda kasutamata jätta!

Ja me kohtume kohe-kohe jälle, ma luban!