Labyrinth of suffering?

Mul on tunne, et ma olen nii palju olulist rääkimata jätnud, sest ma ei blogi iga päev. Ma tunnen, et siin blogis ei ole kirjas pooltki seda, mida ma tegelikult tahan, et siin kirjas oleks. Ja ühest küljest süüdistan ma selles jälle seda, et mu Sebastian otsustas mitte olla. Lihtsalt. Otsustas, et ta ei ole. Kuigi ta tegelikult justkui nagu on, aga no veidi on kehv blogida, kui mul selle jaoks eraldi klaviatuur olema peab. Vähemalt näeb see kohutavalt naljakas välja. Eriti siis, kui ma voodis üritan blogida/kirjutada. Sest siis pean ma enda sulle ära mahutama arvuti ja klaviatuuri. Ja lisaks sellele peab arvuti olema mulle piisavalt lähedal, et ma vana silmaeero lugeda ikka näeks...

Silmaeero. Heh. Kunagi oli see väga aktuaalne sõna. Ma mäletan, et kasutasime seda väljendit veel Margreti ja Kelliga koos mängides/hängides. Vanad head ajad...

Eelmise postituse esimene lause ütles kohe ära, kus ma töötan ja et mulle seal meeldib. Ja siiani meeldib. Mida ma aga ei maininud, et ma sinna sissekirjutuse ära pean tegema. Ma unustasin mainida, et esmaspäevaga sai kaheksa päeva mul järjest tööl käia. Mul oli pikk nädal ja lisaks sellele käisin ja kolmapäeval ja neljapäeval oma teisel põhitöötajal abiks, sest meie üks lisatöötaja oli haige. Ma isegi olin suremas. Selles mõttes suremas, et olin vist külma saanud ja köhisin ja nuuskasin nii kuis jaksasin. Tegelikult ega ei jaksanud küll, aga nuuskasin ja köhisin siiski. Ja sedasi käisin tööl. Tahtsin surra. Reedel avastasin, et mul ei ole lisatööjõudu kõrval. Olin endiselt suremas... Organiseerisin siis endale abi - tegelikult organiseeris M minu eest ja ma olen talle selle eest meeletult tänulik.
Oleks siis, et nädalavahetus oleks peale seda olnud mõnusalt ideaalne. Aga ei! Laupäeval kui ma kell üheksa tööle jõudsin, ei tulnud mul mitte ühestki kraanist vett. Mitte tilkagi. Ma tahtsin köögipõrandale vajuda ja nutta. Ma tahtsin lihtsalt nutta. Ma ei jaksanud ei füüsiliselt, ei vaimselt. Ma vihkasin seda, et ma ei saa oma asjadega ise hakkama. Ma vihkan seda, et kui mul miski ei tööta või miskit vaja on, siis ma esimese asjana helistan kohe M-ile või A-le. Miks?! Miks ma ei või ise oma asjadega hakkama saada? Miks kõik ei võiks korras olla?
M-ist on kena küsida, et kas ma olen elus, aga ta ei peaks seda tegema. Ta ei oleks ideaalis pidanud mind too päev nägemagi! Don't get me wrong, M on meeletult tore inimene ja mulle meeldib temaga koos fangirlida, aga ma ei taha, et ta omal vabal päeval peab küsima, kas ma olen elus. Ta peaks kodus olema.
Miks meil siis vett ei olnud? Kõrvalmajas otsustati, et nad hakkavad midagi ehitama või möllama ja said Tartu Veevärgilt loa, et võivad vee kella neljani välja lülitada. So we had that going for us, which was not nice at all!

Nüüd kirjutan ma asjadest, millest ma kirjutada ei taha. Ma tahaksin hoida positiivset nooti. Ma tahaksin öelda, et kõik on imeline, sest väga palju asju ongi imelised! Ma veendusin täna, et ma võin helistada oma Maarjale ja rääkida talle võililledest ja kõik on OK. Ma avastasin täna, nagu iga teine päev, et me Kätuga oleme imeliselt naljakad, kui meil hoog peale tuleb. Ma tean, et mul on tegelikult hea töökoht ja toredad töökaaslased. Ma leidsin issi arvutist hunniku vanu videosid, mis nii armsad olid ja sooja tunde sisse tekitasid. Ma tean, et tegelikult on kõik väga-väga hästi. Ja ma ikkagi vingun...

***

Kirjutasin seda postitust eile õhtul/öösel ja nüüd hommikul seda värske pilguga vaadates... Kõik tundubki kordades parem. Elu ongi ilus. Ärkasin Caroli kõne peale, tõusin ja naersin Kätuga. Lugesin blogisid, kirjutan ise, naudin päikesepaistet. Mõne tunni jooksul saan endale imelise raamatu ja lähen oma gängiga välja grillima. Imeline, ma ütlen! Mu elul ei ole viga midagi!

Kui ainult mu Sebastian veel elus püsiks, sest uut arvutit ma küll osta ei taha...