Mõtlesin, et tulen teile külla.

Mõtlesin, et kui Kätu lõunauinakut teeb, siis võtan ta arvuti ja kirjutan. Sest et ma tahan kirjutada! Ma juba ammu tahan teile igasuguseid asju öelda, aga veel ei ole võimalust olnud.
Mäletate aasta algust, kus Merilyn jaanuarikuus iga päev blogis? Mäletate don't break the chain'i? Good old times, kui Sebastian surra ei tahtnud... Nüüd kus ta vaikselt-vaikselt ainult hingitseb mul veel, blogin vähem. Sest olgem ausad, veidi keeruline on kirjutada, kui klaviatuuri korralikult kasutada ei saa. Samas on teinekord ka veidi huumorinurka, kui ma ei viitsi t-d ctrl+v'da koguaeg, siis kirjutan Evale:"vaadan eilsed", mitte et vaatan eilset.

Nonii. Sain natukene mingit mõttetust enda süsteemist välja, kas asja kallale ka asume? Võiks ju...

Pidin rääkima õe külaskäigust. Sellest on nüüd kaua aega küll möödas, pea kuu vist... Aga siiski! Maretil oli koolivaheaeg, tuli mulle külla. Just käisin kodus oma väikevennaga kohtumas ja tulime koos Tartusse. Esimene õhtu me praktiliselt ei teinudki midagi. Lihtsalt vedelesime kodus ja olime Kätuga, nagu tavaline Teguri leibkonna õhtu.

Järgmisel päeval käisime mööda kaltsukaid. Või oli see ülejärgmine päev... Kes seda enam mäletab! Mingil päeval käisime igaljuhul Kätu ja Caroliga mööda kaltsukaid. I scored so hard! Ma sain endale viie euriga nahktagi. It looks damn good. Ja euro viiekümnega sain endale saapad. They also look good. Muidugi olen ma suutnud lukud ära lõhkuda ja need on nüüd asendatud kollaste kirjaklambritega, sest tegemist on siiski minuga, eksole.

Glorious!

Huvitaval kombel ostsin kokku kuus paari pükse, millest ühed olid Maretile ja ühed olid Alfredile ja ühed on kodupüksid. Siinkohal matemaatiline märkus, et ma ostsin omale neli paari pükse, millest kolmed on väljas kandmiseks. Mareti püksid ja kodupüksid ja Alfredipüksid olid kõik ühest kohast ja iga paar maksis kolmkümmend senti. Jah, palun! Ühed püksid sain ühest poest neljakümne sendiga ja teised kaks paari sain viiekümnesendiga. Ehk kõik ülimalt odavalt saadud. Olgu, et ühed tuleb ümber õmmelda natukene, aga noh. Vähemalt on püksid! Ja ehk peakski seda täna tegema...

Nii mugavaid pukse pole mul veel olnud!

Maret oli meil mingi neli-viis päeva, ei mäletagi täpselt... Aga oli siin ja magasime siis ühes toas kenasti ja ma avastasin selle väikese aja jooksul, et mulle meeldib Maretiga koos elada küll. Ma ei tea, kas ma enam samas toas tahaksin elada, oma ruumiga nii ära harjunud, ei oska seda kellegagi enam jagada... Aga temaga koos meeldiks mulle elada küll. Nii vahva oli, kui õde siin oli!
Tule jälle, õde! Suvel pikemalt isegi!

Kui rääkisin õest, tunnen, et pean rääkima ka väikevennast. Hetkel siin kirjutan ja mõtlen, et kas on mõtekas kõik ühte posti panna... Aga ei viitsi ma ka mingit schedule'it teha selle jaoks, et see post pikale ei veniks! Bear with me! Ja kui sa lugeda ei taha, siis ma ei sunni, ausalt! Täna ma blogin küll endale, täna ma tunnen, et tahan öelda ainult endale asju ja kui sina ka lugeda tahad, siis palun! Loe! See oleks sinust ainult kena. (: Ja kui sa tunned, et sa midagi öelda tahaks, siis ütle! Ma olen valmis sinuga dialoogi pidama ja sinu arvamust kuulda võtma!

Aga olgu. Vend. See väiksem. See Miko. Minu väikene Miko. Kuu ajane teine juba. Ja ma pole teda eriti näinudki. Kuulen teinekord telefonis, et võtab ka sõna, aga... Varsti! Varsti saan koju, siis saan teda ka vaadata! Kunagi, kui ta suuremaks kasvab, siis ma kavatsen talle rääkida loo sellest, kuidas ta juba nädalasena õdesid häbistas, olles ise meist sada kilomeetrit eemal, ehk lugu sellest, kuidas me Maretiga Lõunakeskuse tühjaks varastasime.
Emme otsustas, et tal on vaja beebimonitori. Sellist, mis ikka leviks ka, et saaks lapse tuppa magama jätta ja ise rahus loomi toimetada, et ei peaks iga liigutuse järel tuppa jooksma, et last kontrollida. Lõppude lõpuks otsustasime raadiosaatja kasuks. Levib mõned kilomeetrid (12 vist, kui takistusi ees pole...) ja beebimonitori funktsiooniga kenasti. Hind oli tal küll küllaltki krõbe, aga põhjendasime selle ka kenasti ära - midagi muud uut me Mikole niikuinii ei osta ja see üks asi on vajalik ja see tasub end igate pidi ära. Käisime siis meie Maretiga Lõunakeskuse Oomipoes seda ostmas ja siis läksime edasi mööda poode jalutama. Astusime Koduekstrasse, vidin piiksus. Astusime välja, turvavärv jälle piiksub. Aga kuna seal Koduekstral olid ukse taga ka mingi osa kaupa, siis mõtlesin, et ehk on lihtsalt eriti tundlik süsteem. Läksime Maksimarketisse - kui sealt välja astusime, piiksus uuesti. Turvamees astus ligi ja näitasin talle, et mis on, mis piiksub, andsin tšeki... Seadsime sammud Oomipoodi tagasi. Rääkisime jutu ära ja müüja võttis paki lahti ja teise müüja seletamise peale leidis ühest saatjast turvaelemendi seest. Läksime siis edasi, sest seda enam ei olnud. Astusime Reservedisse ja piiksus. Kohe oli õnneks keegi teenindaja seal juures ja rääkisin talle ka, et just käisin poes seda asja välja võtmas ja... Sellel ajal, kui Maret poes ringi vaatas kiskusin ise seda pakendit ja erinevaid asju lahti, et äkki on kuskil veel mingi turvaelement. Lõpuks kui poest välja astusin, mõtlesin, et ehk on pakendi enda küljes kuskil ja kiskusin kilepakendi lõhki, leidsin seest papi ja kiskusin selle ka lahti - seal oligi mingi turvakleeps. Viskasin selle prügikasti ja poodlemine jätkus.
Samal ajal mõtlesin, et ai, kui Miko teaks! Ai, kui väikevend teaks, kui piinlik oli tema õdedel, kui ta omale raadiosaatja sai... Kunagi räägime talle, et ta siis teaks...

Ja kui ühest ja teisest, kuidas siis mitte kolmandast!
Mu Mattis! Viisin talle ju kruvikeeraja, sest ta tahtis koguaeg issi omasid võtta ja issi ei tahtnud anda ja otsustasin, et vennal on endale ka tööriistu vaja. Kodus olles meenus üks DIY, mida kuskil kunagi nägin, kuidas lapsele tehti tööriistalaud. Ma teadsin, et mina midagi sellist teha ei saa, sest mul pole siiski niipalju tööriistu ja sellist lauda alustusekski mitte ja... Aga otsustasin siiski, et proovin. Võtsin venna kampa ja läksin kuuri alla tuuseldama. Leidsin sealt ühe logu riiuli ja isegi ühe sae! Saagisime siis Mattisega selle riiuli natukene lühemaks ja naelutasime laua peale. Välja nägi see endiselt logudik, aga sellel oli kaks sahtlit ja vähemalt oli väikevend rahul! Tal oli nüüd oma tööriistalaud! Ja kuna see saag seal kuuriall teiste asjade vahel kuskil oli, jätsin sae ka vennale. Haamri pean talle veel muretsema, siis oleks tal juba paras kollektsioon oma tööriistu.

Laud

Naljakas... Nüüd nagu sai jutt otsa...
Aga jätangi praegu nii. Loodetavasti varsti jälle!