Kirjutaja

Töötan Tartus Sõbra Pizzakioskis. Olen kokk-klienditeenindaja. Mul on imelised töökaaslased ja mulle siiralt meeldib mu töö. Aga kes ma tegelikult olen? Viimased paar päeva olen tahtnud kirjutada. Tegelikult olen tahtnud kirjutada juba viimased paar aastat, kui mul blogi on olnud. Teinekord rohkem, teinekord vähem, aga tahan siiski. Ja nüüd kirjutangi. Olen kirjutaja?

Pean mainima, et aastate jooksul on minu poole mõni kompliment lennanud seoses mu kirjutamisega. Huvitaval kombel on ainult üks mu kirjanditest piisavalt hea olnud, et viis saada. See oli siin blogis isegi kunagi kuskil üleval... Noh.. Kui kunagi oli, siis on siiani. Olen nimelt otsustanud, et ma ei kustuta vanu blogiposte ära, sest kui kunagi nad kirja sai pandud, siis sel hetkel olid nad olulised ja mul on hea meel, et nad kirja said... Igaljuhul. Kirjandist veel nii palju, et see oli ka mu ainuke, mida õpetaja klassi ees täiega kiitis ja mingi möllu korraldas. Felt awkward...

Ükskord oli mul tööl kohutav päev. See oli üks neljapäev. Mu abiline käis mul päeval ja pidi seitsmest umbes ära minema. Kätu sattus samal ajal umbes mu juurde lobisema. Vingusin siis talle, et mu abiline läheb ära ja mul hakkab igav, jää siia ja räägime juttu. Jäigi. Varsti kutsusin ta teisele poole letti, sest kiire oli ja ma ei saanud temaga muidu lobiseda. Ja varsti andsin talle noa ja lõikelaua ja sundisin asju lõikuma, koorima... Noh. Igaljuhul oli õhtul väga palju tegemist. Otsustasin reede hommikul tööle minna, et teisele vahetusele natukene tainaid rullida. Kirjutasin neile desktopile kirja:"Loe mind!"

Järgmine kord, kui teiste töökaaslastega kokku sain, mainisid nad, et väga norm kiri oli. Üks neist ütles seda isegi kaks korda. Siinkohal mainin, et kuivõrd mul ei ole luba antud neist kirjutada, siis ma seda ei tee. Nimesid ei maini ja järgnevas kirjas panen ka ainult eesnimetähe. Nii igaks juhuks. Aga jah. Kuna M mulle ütles, et kiri oli norm, meenusid mulle ka teised korrad, kui kirjutamise eest komplimente saanud olen. Kui kirjutasin Maretile Andeka Lapse jutu. Ükskord kirjutasin talle isegi referaadi... Kirjutasin Mattisele ühe lasteaia kodutöö meie pere loomadest... Olen teinegi kord mingeid rändomkomplimente saanud. Mulle meeldivad need. (: Tekib hea tunne, kui keegi hindab seda, mis sulle teha ka meeldib. Ja kui sa sellepärast mu blogi lugema sattusid ja sellepärast lugema jäid, siis aitäh sulle! Sa oled imeline!

Nüüd olen hetkeks julmalt aus ja ütlen, et kuna ma nii edev inimene olen, panen selle töökaaslastele kirjutatud kirja siia ka... Sest et olen edev!

Tere hommikust!

Ei viitsinud vihikusse kirjutada, mu käekiri on niigi kohutav, kui veel kiiresti kirjutama hakkan, ei loe te sellest kirjast midagi välja. Miks kirjutan?

Astusid ehk kööki ja märkasid, et Merilyn, vana idioodilabidas, on kõik suured tainad välja jätnud. Ei jätnud kogemata, ära muretse. Ei ole nad siin öö otsa ka olnud. Kella kaheksast hommikul alles. Mõtled, et misasja?! Seletan!

Üleeile oli õhtul vääääga vääga vaikne ja mul sisuliselt ei olnud C'st kasu, teda oleks olnud päeval rohkem vaja läinud. Leppisime siis kokku, et proovime nii, et tuleb päeval. Ja me oleme nüüd mõlemad veendunud, et inimesed lihtsalt ei salli teda. :D Nii kui üleeile C kohale jõudis, jäi vaiksemaks ja kaks tundi oli meil aega, et ettevalmistusi teha. Ja eile samamoodi. Hommikul kui teda ei olnud, oli mul tegemist ja kui ta päeval tuli, jäi vaikseks. Veidi enne, kui ta kella seitsmest (või kuuest) ära läks, hakkas mul idiootselt kiire. Thank god, et mu oma roomie Kätu siia sattus ja ma ta ära suutsin rääkida, et ta mulle seltsi jääks. Lõpuks oli ta mu ahjuvaht (valvas, et lakke ei kerkiks), lõikus asju (jalopenod) tegi kastet, voltis karpe, koristas... Kasutasin teda täiega ära! :D

Igaljuhul jooksin ma siin lolliks ennast kõik see kaks tundi. Pidevalt oli mul midagi ees, tšekivaba aega ei olnudki! Kell üheksa võtsin veel viimase tellimuse isegi vastu... Ise mõtlesin, et oh deer god, miks! (https://pbs.twimg.com/profile_images/3053151047/734db80497fe3586bcb24d10aee274fe.jpeg)
Eksolen naljakas, ma tean.
Anygays! Mul said kõik suured põhjad otsa ja ma olin nii läbi! Niii niiiiii läbiväsinud, et hea meelega oleks köögipõrandale maha visanud ja siinsamas maganud. Tulin siis hommikul enne seitset, et natukene rullida. Väikeseid ei jõudnudki juurde teha, niiet... Neid õnneks natukene on ka. Suured olid 100% täiesti otsas ja need kerkivad ju kauem ka. Sellepärast need väljagi jätsin, et teil oleks midagigigigi kasutada, kui vaja on. Muidu oleks veits pekkis.

Näedsasiis - kohe näha, et Merilynil arvuti katki ja kirjutada ei saa. Kohe, kui kuskil võimalus avaneb hakkan nagu uut blogi pidama!

Tahtsin lihtsalt seletada, et mis siin toimub. Ja miks ei ole tšekid-arved ja sissekantud, on sama põhjus - ma ei suutnud lihtsalt midagi muud  teha ja hommikul olid ka tainad tähtsamad.

Olge tublid! Ma ise loksun vaikselt bussiga kodu poole, olen teist mingi 100 km eemal...

May the odds be ever in your favour! (They sure weren't in mine...)

-Merilyn.

Mitte mu parim töö, otsustasime Kätuga, aga siiski. Oma vastsetele töökaaslastele ei saa kõike kohe korraga ette ka visata. Las nad arvavad, et ma arenen, kuigi ma seda tegelikult ei tee! :D :D


Kirjutamisega seoses mõtlesin ka teiste peale, et mis on mu teiste inimeste nende asjad minu arvates. Selles mõttes, et ma ei tea, kuidas nemad end näevad, aga ma tean, kuidas mina neid näen. Ja ma elan päris andekas leibkonnas. Mina kirjutan, Kätu joonistab... (She's damn good at it. A bit jelly olen, aga see selleks.) Õde mul laulab... Ja mängib pilli ja on igatepidi musikaalselt andekas üleüldse. Ja see on nii mõnus! Ega ma rohkem kaugemale ei viitsinudki mõelda, aga nüüd tuleb neid teisi ka meelde... Ja mul on hea meel, et minu silmis on neil kõigil oma asi, mida nad ehk ise ei tea, aga ma arvan, et samas ka teavad...

Okei. Mu uus blogimissüsteem on meeletult fabulous ja kohutavalt lärmakas. Off to sleeps!