Käisin üle pika aja...

... Kätuga väljas burksi söömas. Me ei ole enam väga ammu ühtegi korralikku burksi söönud ja tuli isu. Käisime siis poes ja sõime ühe mõnusa Sirka burksi ära. Ja see maitses nii hästi. Tagantjärele mõeldes maitses see umbes aasta aega tagasi paremini... Aga hea oli siiski.

Oh deer lord.

Sinna jalutades nägime alles oma kodutänaval kahte väikest poissi tõukeratastega sõitmas. Mis nad võisid olla, nii kaheksa-üheksa-kümne aastased. Ei pööranud neile olulist tähelepanu, vaid tegime omi asju. Ja siis järsku üks poistest tuli me poole. "Vabandust, kas te teate, mis kell on?" "Kell on kaheksa. Just täpselt kaheksa," vastasin talle, sest olin telefoni just välja võtnud, et õele helistada. Ütles vist aitäh ja me liikusime edasi ja nad jäid sinna. Natukese aja pärast taipasime Kätuga, et poiss rääkis meiega kuidagi väga viisakalt. Viimasel ajal sellist asja juba ei juhtu..

Veel hiljem, kui poisse enam peaaegu ei paistnud, imestasin selle üle, et neil endal telefone pole. Tänapäeva lastele antakse ju kohe nutitelefonid kätte, et nad koguaeg saadaval oleks. Siis imestasin, et äkki nad ei tohi telefoni õue kaasa võtta. Ja siis olin üleüldse segaduses, et kuidas lastakse tänapäeval lapsi sedasi välja.

Kõlab sellise vinguva vanainimese jutuga, aga need mõtted käisid peast läbi kõik järjest ja kiirelt, et ei jõudnud korralikult end kogudagi. Siis meenutasime Kätuga vanu häid aegu, kui sai uste taga käidud ja akende all karjutud ja... Oehjah. Nostalgia.

Jutuga tahtsin jõuda sinnani, et mul on hea meel, et poisid julgesid sedasi meilt kella küsida, et nad tegid seda viisakalt ja et neil on linnas lapsepõlv, kus nad õhtul väljas mängivad ja... Mul oli hea meel.

Koju jõudes tegime Kätuga peeglisellfie.

Pilt on udune ja veider, sest me tegime ainult ühe.
Ei me viitsi kaua peegli ees seista, ja end pildistada.
Me teame niigi, et me oleme imelised!

... Tumblris. Ma ei teagi, miks ma sinna ka viimasel ajal midagi ei postita. Ja kui seal käin, siis täiendan oma teist blogi, mitte põhiblogi. Kuidagi lihtsam tundub. Ma ei tea, miks laisklen. Mõtlesin seal ringi vaadates, et tegelikult on mul pilte küll mida lisada ja mida tahaks lisada. Mõtlesin ka sellele, et miks ma ei blogi. Nüüdsama siin seda kirjutades taipan küll, miks ei täienda seda ega teist blogi, vaid ainult reblogin huumorit. Mu Sebastian. Kuna ta endiselt otsustab katkine olla ja klahvidel töötada ei lase, siis on kergem teha hiirega paar klõpsu, et naljakas pilt jõuaks mu naljakasse blogisse, kui teha rohkem klõpse või liigutada end mugavast asendist välja, et klaviatuur ühendada. Ma võiks ju lisada oma pilte tumblrisse ka nii, et ei kirjuta sinna midagi, aga ma ei saa. Mulle meeldib seal oma pilte tagida ja organiseerida. Siin ei viitsi ma isegi jutuga sobivat pealkirja teinekord välja mõelda. Aga tumblris peab asi korras olema. Mulle kuidagi meeldib, kui mul on omad märksõnad, mille järgi leian pildid üles, kui vaja. Naljakas mõelda, et mu tumblris on 245 postitust.

Rääkides viimastest kordadest, kui midagi tegin, siis polnud ammu ka nii kaua maganud, kui täna - lausa kella poole üheni! Umbes. Kell üks otsustasin, et annan oma ärkvel mõistusele järele ja teen silmad lõpuks lahti. Imestasin ise ka, et nii kaua magasin. Kunagi oli see täiesti normaalne mu puhul, viimasel ajal enam mitte. Viimasel ajal olen ma hommikuinimene. Mis on veider, sest ma pole seda elus veel kunagi olnud.

Veel veidram on aga see, et ma naudin seda. Mulle täitsa meeldib hommikul ärgata ja kohe asjalik olla. Tavaliselt käin kohe hommikul siis ka kuskil väljas ära ja terve päev olen asjalik. Kuskil väljas käimine tähendab tegelikult tihtipeale hommikul tööl käimist, aga asi seegi, kas sa ei leia?

Homme on ka tähtis päev ja siis hakkab juuni. Khuul. Juunist võtan jälle ette mingi challenge'i, et tihemini blogida ja tumblrisse pilte lisada. Praegu on aga nii, et kuna ma juba siin olen ja klaviatuuri oma logukesele külge ühendasin, siis lähen ikkagi lisan tumblrisse ka pildi või kakskümmend.