My thoughts are stars I can't fathom into constellations.

Eile ei jaksanud öösel enam midagi kirjutada, ütlesin, et kirjutan siis päeval. Ma ei tea, miks ma midagi sellist lubasin - ma ei oska ju päeval kirjutada! Nüüd on kell jälle kümme ja nüüd ma tunnen, et ma saan istuda rahus ja kirjutada asjadest, millest kirjutama peaks. Või vähemalt mõistuse tühjaks tegema asjadest, millest kirjutada tahaks.
Esimesena lubasin eilses postituses rääkida TFIOSist ja...

Ja alustame siis sellest, või mis sa arvad?

Tegelikult on nii, et ma ei taha sellest väga pikalt rääkida, sest et... Mulle tundub, et see väärib kuidagi eraldi postitust ja rohkem pühendumist.
Aga miks siis räägin? Räägin sellepärast, et te peate teadma, et ma jumaldan seda raamatut ja samal ajal kogu südamest vihkan seda. Ja John Green on täiesti imeline kirjanik ja ta on ikkagi sama kohutav, kui suurem enamus teisi ja ma vihkan teda. See kõlab nii veidralt ja passiiv-agressiivselt, aga ma ei oska seda teistmoodi sõnastada. Lihtsalt see, kuidas... Kuidas kirjanikud tegelasi lihtsalt tapavad, kui ma neid armastan! Nii ei tehta. See ei ole üldse ilus. Üldse!
Ometi tahan filmi vaatama minna ja raamatut uuesti lugeda ja raamatut kuulata.

Eile oli mul inimestepäev. Käisin päeval mingi hetk Kätu ja Caroliga väljas, meie kodudevahelises pargis vedelemas. Sõime jäätist ja arutasime erinevatel teemadel. Päris vahva oli vahelduseks jälle nendega vedeleda. Viimasel ajal on meie kolme kohtumisi aina vähem ja vähem, mis on tegelikult päris kurb... Aga mis seal ikka, kui me kõik oleme oma tihedate graafikutega hädas. Ja pealegi - me leidsime natukene aega, et koos vedeleda, so we got that going for us, which is nice.
Eile õhtul külastasin ka Aurat. Ei käinud ujumas, ei käinud. Mu Annikal oli sünnipäev ja käisin teda vaatamas. Lobisesime kaks tundi Auras, kuni ta koristas, ma pesin ta põranda ära ja siis jalutasime koos läbi Annelinna tema juurde, aitasin tal lilled koju viia ja tulin siis tagasi. Annelinn oli... Annelinn on naljakas. Seal on päris palju mälestusi ja samas mitte midagi...
Käisin mööda majast, mis oli mu esimene elukoht siin Tartus. Ühtlasi viib see esimene elukoht mind ühe teise esimese teemani, mis mul eile meeles mõlkus. Ja esimestest mõeldes mõtlesin veidi joogisena veidratele esimestele... Näiteks esimene seksuaalvahekord. Mõtlesin, et... Selle kohta on veidrad väljendid, mida ma ei mõista. Näiteks:"Kaotasin oma süütuse." Ei kaotanud sa midagi! Kuidas sa said selle kaotada? Siis on ju võimalus, et leiad selle veel üles? Kaotatud asjadega on ikka nii, et alatiseks jääb väikene lootus need tagasi saada. On ikka olemas mingi võimalus, et kui sa oma kaelakee ookeanipõhja viskad, siis kunagi keegi sukelduja selle leiab. Väike võimalus, seda küll, aga siiski. Oma "süütust" sa ju tagasi ei saa?
Miks üldse süütus? Miks sellele selline nimi on pandud? Kätu:"You're innocent!" Ja kuigi ma mõistan mingil määral ta mõttekäiku, siis tegelikult ei saa ma sellest siiski aru. Neitsi on kuidagi... Parem sõna ehk? Ma ei tea.
Ja teine konseptsioon, mis mind häirib, on süütuse kinkimine. Mõistate? Ma mitte. Mõnes mõttes saan aru - sa ei ole varem kellegagi seksuaalvahekorras olnud, sest et see on natukene hirmus ja natukene oluline samm su jaoks ja sa tahaks seda teha inimesega, kes on sulle oluline... Aga ma ei tea, kas hilisemas elus on vaja sellest rääkida, kui süütuse kinkimisest?
Aga võib-olla olen ma lihtsalt õel ja halb inimene. Tõenäoliselt olengi. Võinoh... Olengi... Aga see selleks. Sellel teemal mõni teine kord.

Ja nüüd, kui ma viskasin pilgu peale teistele teemadele, millest ma eile rääkida lubasin... Need ei tundu enam nii olulised. Sünnipäevad said peetud ja inimesed said nähtud. Töö on mul endiselt tore... Kuigi tööst peaks rääkima küll... Klienditeenindaja amet on teinekord päris naljakas ja mõni seik väärib mainimist. Aga seda ka mõnel teisel korral...

Või siis nüüd!
Milleks üritada oma mõtteid koondada tähtkujudeks, kui nad võivad olla ka üksikud tähed!

Kord oli kiire hetk, olin üksi tööl. Sisse astus üks meesterahvas. Nii kolmekümnendates ehk, tuli oma pitsale järgi. Pöörasin talle selja, lubades kohe tagasi olla - pesin käsi. Kui ümber pöörasin, järgnes naljakas vestlus.
Tema:"Teil on ilusad jalad."
Mina:"Aitäh, ise tegin!"
Naersin. Ma tean, et me rääkisime midagi veel ja soovisime teineteisele kena päeva, aga.. Aga see oli hea nali.

Üks teine kord oli mul ka kiire päev. Terve päev oli kiire olnud. Mu abiline ei ilmunud tööle ja teine, keda tahtsin kutsuda, ei võtnud telefoni vastu. Jooksin. Meesterahvas tuli pitsale järgi.
Tema:"Kiire päev, jah?"
Mina:"Natukene. Üksinda on natukene raske."
Tema:"Oled üksi?"
Mina:"Nojah, praegu küll."
Tema:"Iga klient tundub siis kindlasti päris tüütu kohustusena?"
Mina:"Esimene mõte on:"Kurat, kodus ei oska süüa vä?!"." Naersin:"Ei, tegelikult ei ole nii hull, saan hakkama küll!"
Korraks vaatas mees mind natukene ehmunud pilguga küll, aga pöörasin asja kiirelt naljaks. Sest tegelikult see oligi nali.

Üks teine seik ühe kliendiga meenutas ühte järgmist olukorda ühe teise meesterahvaga. Alustame tööst.
Kord jälle veidi kiiremal hetkel astus sisse mingi mees. Teinekord on kliendid natukene rohkem lobisemisaltid ja kui päris aus olla, siis on hetki, kus on nendega väga tore suhelda. Antud meesterahvaga ei mäletagi täpselt, et kuidas me jutt alguse sai, aga üks asi viis teiseni. Ühel hetkel uuris ta mu käest, et kas jalad on väsinud, mille peale ma vastasin, et natukene ikka, aga olen harjunud.
Tema:"Õhtul koju jõuad, siis jalad mehele sülle ja las mudib, eksole?"
Mina:"Peaaegu, aga pole meest."
Tema:"Polegi meest?! Kuidas see juhtus?"
Mina:"Maha jätsin."
Tema:"Siis tuleb uus ju muretseda!"
Ei mäleta taaskord, et kuhu see jutt edasi jõudis, aga see oli päris naljakas. Jah, mul on aega mees leida selle kümne minuti/kilomeetri pealt, mis ma hommikul tööle kõnnin ja õhtul koju... Jah...

Kord varem, pidasin oma sünnipäeva. Kolmandal mail, kui täpsem olla. Inimesed tulid külla, olime koos, rääkisime juttu. Tore oli. Ühel hetkel tuli külla ka Naabrimees, kellel oli sõber kaasas. Mul ei ole selle sõbra nimi hetkel meeles... Indrek? Hendrik? Jüri? Okei, Jüri ei olnud, aga kuna ma ta nime ei mäleta, siis täna on ta Jüri.
Ühel hetkel seisime Jüriga kõrvuti, rääkisime juttu, ta vaatas mu inimeste poole ja küsis, et milline neist on minu mees - eemal seisid Toomas, Villu ja Rainer. Ütlesin, et ei ole neist ükski mu mees. Naljatas:"Siis ma võin sulle ligi ajada ju küll!" Naersime. Ta oli veits purjus...
Mattis oli ka meiega õues. Tahtis midagi puukuuris asjatada, aitasin tal tule põlema ja andsin talle mingeid asju ja kui tal midagi vaja oli, siis ta tuli minu käest küsima. Kord, kui ta jälle tuli, tegelesin temaga. Jüri küsis siis, et kas ta on mu poeg.
Ma:"Ei ole! Mu väikevend on!"
Jüri:"A kus su lapsed siis on?"
Mina:"Mul pole lapsi!"
Jüri:"Miks sul lapsi pole?"
Mina:"Mäletad seda juttu, kuidas mul meest ei ole?"
Jüri:"Miks sul meest ei ole?!"
Mina:"Maha jätsin."
Jüri."Aga kuule, lähme vaatame kuud.."
Naersime pooleks ennast keset mu õuet. Esiteks oli ta ettepanek kohutavalt naljakas, teiseks juhatas ta mind kuust hoopis vastassuunas.

See õhtu oli üldse üks lõbus õhtu...

Olgu siis. Jätan sind ja su ilusaid mõtteid üksi ja lähen magama, kell on palju!