Ma olen liiga hea inimene.

Kõlab egoistlikult, aga ma olen selles veendunud.

Eelmises postituses kirjutasin, et käisin kaheksa päeva järjest tööl - ilmselgelt olin liiga hea inimene. Lubasin ju endale helistada ja lubasin, et tulen appi, kui vaja. Hoomins were like - let's call her! She can help! Aitasingi. Ei võtt mul tükki küljest, ausalt! Olen endiselt samas tükis.(Makes sense in my head!)

Täna olin tööl, kell 21.15 helises telefon. Mõtlesin, et yolosweg, võtan vastu.
Mina:"Sõbra Pizzakiosk küüleb, tere!"
Tema:"Tahaks tellida."
Mina:"Kahjuks täna enam ei saa, tänaseks on kiosk kinni."
Tema:"Mitte midagi enam ei saa vä?!"
Mina:"Mul on jah, uksed kinni ja kassa loetud ja kõik lõpetatud."
Tema:"Eks ma siis jään nälga."
Mina:"No oleneb, mida te tahate, ma võib-olla olen nõus tegema."
Tema:"Tahaks mafioooosot. Suurt."
Mina:"Ok, mul läheb umbes viisteist minutit aega, aga ainult sellisel juhul, kui te maksate sularahas, siis on mul kassa ikka korras."
Tema:"Diil, noh. Anna süüa meile lihtsalt." Okei, ei öelnud ka. Ma ei mäleta, mida ta ütles. Küllap tänas vms.
Jõudsid kohale, mul üks pooleldi lahti, ronisid sisse. Khuul.
Mingil hetkel, peale small-talki ja arve maksmist, tema:"Täna on ikka eriti hea teenindus."
Mina:"Oh, mis te nüüd!"
Tema:"Kuidas siis nii, et olite nõus lahti olema?"
Mina:"Ah, mul hea tuju täna."
Tema:"Oleks halb tuju olnud, oleks läbi sõimanud meid?"
Mina:"Oleks halb tuju olnud, poleks ma telefonigi vastu võtnud."

Tema:"Oleks teil siin jäätist, oleks teile jäätise välja teinud.
Mina:"Järgmine kord!"
Tema:"Järgmine kord on teil jäätist?"
Mina:"Järgmine kord tulete ise jäätisega!"
Tema:"Diil. noh!"
Naersime.
Kell oli pool kümme, kui ma uksed teist korda kinni sain. Ja siis lõplikult. Ma ei teagi, miks ma olin veel valmis neid vastu võtma. Oleks võinud ka telefoni helisema jätta. Aga noh. Mis seals ikka! Kui ta juba helistas ja oli valmis kohapeal mu tööd kiitma ja kõik oli väga ok. siis noh... Miks mitte! Muidugi oli mul too hetk ka kõik alles täiesti koristamata - olin just lõpetanud väikese puhkuse ja kassa lugemise... Oleks mul muud asjad juba ära pandud ja korras olnud, siis poleks ma ehk vastugi võtnud... Ah, ei ma tea...

Tulin koju, sõin kausitäie suppi (little bit too spicy for my liking, but still good) ja joon teist klaasi rummikoksi ja kirjutan seda postitust. Mõtlesin lihtsalt, et panen asju kirja.
Teate, kuidas purjus inimesed ei taju oma jõudu eriti hästi? Well... Ma pigistan oma klaasi päris tugevalt, sest kardan, et see muidu kukub maha. Khuul of me, I know...

Okei, magama!

Mul on tegelt mingi 186 asja veel, millest rääkida aga teinekord! Siis kui ma olen puhanud ja kaine ega taha iga viie minuti tagant vetsu minna. TMI? :D

Ööd!