Ja siin me oleme.

Kalendri järgi on täna tehniliselt juba kuues ja minul kolm päeva blogimist vahele jäänud. Või neli...

Ühel õhtul käisin Caroli juures. Lihtsalt veetsin aega oma haige sõbrannaga. Siis käis Eva siin ja veetsime aega. Ja siis tegelesin endale pükste õmblemisega ja enne südaööd ei jõudnud kirjutama. Vabandused, vabandused.

Tegelikult tahtsin rääkida teistest inimestest. Veidi tuntud inimestest...

Ühel õhtul käis mul tööl üks tuntud näitleja. Ja ta käitus väga viisakalt. Mina kohtlesin teda siiski kui iga teist klienti... Aga ma märkasin muutust ühes teises kliendis, kes tellis peale seda näitlejat. Näitleja tegi mingi märkuse teemal, et ta tellib palju või läheb aega või menüü on pikk... Ei mäleta. Aga see mees peale teda käitus kuidagi ekstra sõbralikult. Nii näitlejaga kui minuga. Ka siis, kui oma pitsale järgi tuli, siis tegi natukene huumorit selle näitlejaga. Ma ei oska seda seletada, keeruline on. Aga sedasi oli.

Ja see pani mind mõtlema. Naljakas, kuidas inimesed muutuvad, kui läheduses on keegi avaliku elu tegelane. Siis ollakse kohe sõbralikumad ja miskipärast ikkagi käitumine muutub. Minul on ka muutnud. Auras. Lauri Saatpalu käis mul paar korda kohvi ostmas. Ma jumaldan selle mehe häält! Iga kord, kui ta tuli, ma pärast särasin köögis teistele mõnda aega. Sest Saatpalu! MINU LAURI! Olen veidi veider, ma tean, aga... Mulle nii meeldib see mees.
Aga miks me käitume teistmoodi? Miks me oleme veidi sõbralikumad? Miks me imestame, kui nad osutuvad meeldivateks inimesteks?

Olen silmakirjalik.

Tsau.