Üldiselt on meil naabritega võrdlemisi vedanud. Minul vähemalt. Kätupoolsed naabrid korraldavad seal tihtipeale midagi, aga... Aga üldiselt on meil vedanud.
Esimeses korteris elavad noormehed, kellest vähemalt üks suitsetab. Oli periood, kus iga kord, kui ma töölt tulin ja telefoniga rääkisin, tegi üks neist väljas suitsu. See oli päris piinlik, sest tihtipeale jäin ma maja ette telefoniga lobisema. Oli isegi juhuseid, kus noormees jõudis kaks suitsu teha selle aja peale, kui mina lõpuks tuppa läksin... Veider, ütlen ma. Veider.
Mõtlesime, et äkki nad arvavad, et ma ei julge toas telefoniga rääkida. Et äkki arvavad, et Kätu tuleb mulle kallale, kui ma toas telefoniga räägin või midagi sellist.
Just käisin pesu kuivatisse viskamas. Tõmban korteriukse lahti, kuulen mingit häält. Eeldan, et tegemist on mu Benjaminiga. Video jäi ju mängima. Sirutan käe, et panen tule põlema, näen liigelda veits ja naabripoiss astub uksest sisse. "Jesus Christ," sosistan mina paaniliselt, sest noo, ehmatus oli ikka suur! "Tervist," ütleb noormees viisakalt, veidi ehk naerdes ja läheb tuppa. Don't get me wrong - ma ütlesin talle ka selle peale tere, aga naljakas oli lihtsalt...
Oh naabrid...
Head öööööööd!
Sunday Secrets
1 päev tagasi
0 sisemonoloogi.:
Postita kommentaar