Blogvember?

Nii veider on mõelda, et ma ei käi siin enam tihti. Või noh... Käin. Iga päev käin. Käin ja vaatan, mõtlen kirjutada, ei viitsi, panen kinni ära. Miks? Miks ma ei või end kätte võtta ja lihtsalt kirjutada siia midagi? Veider on see, et tegelikult isegi on juhtunud nii mõndagi. Mõnest asjast justkui tahaks rääkida, aga ei saa. Mõnest asjast ei taha rääkida. Samas ütlen ausalt, et ei ela hetkel sellist elu, et ainuke, mis mul öelda oleks, oleks hommikusöök. Mida ma endiselt ei tarbi, muide. Veider...

November hakkas just natukene aega tagasi. On Maarja sünnipäev ja novembris on ka teisi asju, mida oodata või mille järgi aega mõõta, aga mida teen mina? Täna koju jalutades ütlesin õele:"15 päeva veel..." Ja seda november minu jaoks tähendabki. Viisteist päeva veel. Tõenäoliselt tähendab see kuskil kahtteist tööpäeva, aga noh... Vaatame.
Veider mõelda, et aasta aega tagasi oleks ma andnud nii palju, et saada tööle. Mida kõike ma ei oleks teinud, et maksta ise oma arveid! Mida kõike ei oleks ma andnud, et poes käies mitte endaga mõttes riielda ja arutleda, kas üks või teine asi on vajalik. Ma vajasin tööd. Ma ei tahtnud elada emme-issi rahakoti peal. Veelvähem tahtsin ma elada Mairo rahakoti peal. Ja nüüd, aasta aega hiljem, ei suuda ma ära oodata, kuni ma töölt lahti saan. Ärge saage minust valesti aru! Ma jumaldan oma raha omamist. Ma isegi ei nuta, kui ma arveid maksan ja endale vaid väikese osa sellest higi, vere ja pisaratega (all three, honestly) teenitud rahast saan jätta. Nii hea on, et ma olen selle peaaegu aasta jooksul vaid korra pidanud emmelt abi küsima ja teinekord Mairolt. Emmele küll tagasi pole maksnud, aga Mairole alati. Sest et ma teenin ise raha ja ma olen ise iseseisev.
Jutt valgus laiali, aga mõte oli selles, et kuigi mulle meeldib, et mul on enda raha, ei taha ma teenida seda nii, nagu ma seda siiani teinud olen. Mu töökohas on nii palju asju valesti, et ma lihtsalt ei jaksa. Ometi olen ma piisavalt hea inimene, et tulla vastu töökaaslasele, et tema saaks natukene puhata. Ei tee siinkohal isegi mitte endale pai, üldse mitte seda, lihtsalt... Tahan vist öelda seda, et ma armastan neid inimesi, kellega koos töötan. Isegi siis, kui nad teevad idiootsusi! Isegi siis, kui ma nende pärast topelt tööd teen. Meil on lõbus koos! Me naerame idiootsete asjade üle. Me teeme koos nalja ja tööpäev läheb kiiremini. Ütlen ausalt, et tänu tööle olen leidnud endale päris mitu head sõpra, kes ei kao ära sel hetkel, kui viieteistkümnendal viimast korda uksest välja astun. Kust ma seda tean? Inimesed astusid enne mind, me suhtleme siiani!
Igaljuhul saan ma 15.11 lahti sellest koormast, mis mingi piirini oli õnnistus...

Muidugi ei hõlma töö kogu mu elu, kuigi mulle endale teinekord nii tundub. Viimasel ajal teen rahaliselt idiootseid otsuseid ja miks mitte neid teiega jagada?
Palgapäevast on tükk maad möödas ja sealt pisikesest summast niigi 100 euri läks õppemaksu intresside peale. Oh well, eksole. Maksin Mairole tagasi prillid, lausega, et tegelikult mul korraga seda raha arvatavasti võtta ei ole ja uue kuu alguses tulen sult laenu võtma, et sa teaks. Ok. Ja siis olime ühel hetkel mõlemad praktiliselt rahast lagedad. Kulus ühele ja teisele ja... Arvel oli 40 euri, andsin 20 Mairole, et autosse kütet osta. Olgem ausad, sõidab ta minu pärast päris palju maha. Ja mida tegin enda viimase kahekümnega? Laiaks. Poole päevaga. Esimesel õhtul läksid esimesed kümme eurot, kui tellisin endale raamatu. Ei oskagi öelda, kellele tegelikult tellisin, sest õigustusi, miks oma peaaegu viimane raha hakkama panna oli mitmeid. Enne, kui edasi seletan, peaksin vist ka ütlema, mida ostsin? Klassika! Tammsaare! Siia ei pea hüüumärke tegelikult panema, aga ma tahan hõisata! TAMMSAARE! WOOOHOO! Enam-vähem sedasi end tunnen. Tõe ja õiguse esimene osa nimelt. Kasutatud raamat ja kümme euri ja muudkui saadavad mulle ja minul väga OK.
Miks mul seda järsku vaja? Nimelt sattus mu FB seinale üks vestlus kesteabmillest, kus ühe kommentaarina oli öeldud, et tee tööd, siis tuleb armastus. Sel hetkel tundsin, kuidas smartypants minus võimust võttis ja pidin kommenteerima. Teatasin siis teistele, et ei tule see armastus. Krõõt sai surma ja Mari tunded hääbusid, sest Andres läks lolliks. Selle peale küsis üks noormees, et kust ma üldse nii targaks sain või midagi sinna kanti. Seletasin siis, et raamat on hetkel pooleli ja mu õpetaja oli lihtsalt niiiiiiiii hea! Tema küsimus:"Mis raamat?" Mina tahtsin nutta.
Õhtul rääkisin sama jutu Mairole ja küsisin, kas tema teab, kust on pärit tsitaat:"Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus." Teadis. Küsisin, kas on ise raamatu läbi lugenud. Ütles, et kutsekas õpetaja konspekteeris neile olulisemad punktid ette ja siis niipalju teab, rohkem mitte. Ahah... Mõtlesin, et nii need asjad ikka ei käi.
Siis mõtlesin, et õde mul ju ilus-tubli-tark-ja-osav, peab ka varsti seda lugema hakkama, küllap oleks temalgi hea, kui ei peaks raamatut raamatukogust otsima, oleks kodus olemas. Ja siis kinnitasin endale, et klassikat tasub omada ja minu lapsed ka ehk kunagi tahavad ja... Nii ma ta siis ostsin. Nüüd ootan ja loodan, et varsti tuleks.
Viimased kümme eurot kulutasin väikevenna peale. Nimelt sai emme täna paki, mille olin tellinud juba tükk aega tagasi. Issile midagi. Loodetavasti isadepäevaks. Anygays. Läksid Mattisega siis postkasti juurde ja Mattis siis nuruma, et eks see pakk on talle. Emme siis seletama, et ei, see on õe oma. Mattis vaatas emmele kurbade silmadega otsa, konkreetselt olid lapsel pisarad silmis ja... Oeh. Umbes kuu aega tagasi joonistas Mattis postionule kirja, et tema tahab postiga suurt autot saada. Emme unustas, Mattisele jäi meelde. Tema ootab oma pakki. Ma siis käisin täna, ostsin talle väikese tõstuki, palju kommi ja panin paki teele.
Mattis olla veel emmele öelnud:"Sina pead mulle ütlema, kui seal on minu nimi peal kirjas!" Homme-ülehomme saab vend oma paki kätte, loodan, et talle meeldib!

Lisaks sellele, et ma oma rahaga ratsionaalne ei ole, ei ole ma seda ilmselgelt ka oma ajaga. Kell on 2:22 ja ma peaksin magama. Õnneks lähen orjama homme alles kella viiest.

Loodan novembris siia veel korduvalt ja korduvalt tagasi tulla!

Keenjushetked Merilyniga.

Pidasime Aura sünnipäeva. Järgmine päev ärkasin kuskil kolme-nelja ajal päeval. Vedasin end vetsu ja tuppa tagasi astudes mõtlesin, et kuidagi halvasti. (Päike paistis too päev.) Mõtlesin, et paneks tule põlema. Käsi lülitil mõtlesin, et prooviks enne prillid ette panna. Töötas küll. Ei pidanudki tuld põlema panema.

Läksin kooli. Lemmik loeng. Räägin emmega juttu, käin vetsus, vaatan ringi. Näen uksel silti - oleme täna Nooruse audikas, feel free to join. Vihastasin enda peale. Jumala eest, Merilyn, ära sa enne kindlaks tee, kus sul loeng on, mine ikka kohale. Ära sa kuula eelmise loengu lõpus korralikult. Ära loe oma meile. Ära jumalaeest ÕISi kasuta!

Tulen töölt. Jõuan poodi. Selveris mingid soodukad. Ostan igasuguseid asju, sest järsku on kõike vaja! Jõuan kassasse. Õhtune aeg, kedagi minu ees ei ole, müüja juba laseb asju läbi, sel ajal, kui ma alles asju korvist letile laon. Siis hakkan rahakotti kotist võtma ja ütlen:"Ooot, oot, ooooot... Ma jätsin rahakoti tööle..." Vabandasin end lolliks ja läksin koju.
Järgmine päev läksin Maximasse Kätuga. Peale tööd. Taaskord avastasin kassas, et unustasin rahakoti tööle. Seekord maksis Kätu mu eest ja ma jooksin rahakotile järgi. Nicely done, Merilyn.

Käin mööda blogisid, miks keegi ei blogi? Ise ka ei blogi. Miks ma ei blogi? Sest et varsti saan negatiivsest lahti ja positiivsest ehk tahan kirjutada.
Negatiivsest lahti? What be this? Thou doth not even. Ma tulen Aurast ära. 15.11 on mu viimane tööpäev. Ausalt öeldes ei suuda ma oodata. Mul on juba Martini Asti selleks puhuks köögis ootamas. Feels good, man.

Käisime lõpuks Mairo sünnipäevakingil järgi. Serj. (: Mul pole sõnu, ta oli nii armas. Dude wrote a symphony, for fs sake!

Tegelikult on positiivset juttu ka - ma saan väikese venna. (: Eelmises postis juba mainisin, aga seekord saan öelda, et tuleb vend.

Ja homme tuleb mulle vari. Vat, kui vahva.

Tsau.

Eduroam all the way...

Olen koolis. Stress hakkas peale juba eile. Või tegelikult kestab juba nädalakese. Avaldub nimelt nohu ja valusa kurgu näol. Veidi nagu ebameeldiv.

Sain päeviku, olen koolilaps jälle. (:

Eile oli vahva päev. Äksionit kui palju! Nimelt veetsin rõõmsalt tööl aega, tahes kõiki lüüa ja ise magada. Ühel hetkel tulid meile sisse mustlased. Lisaks sellele, et meil praktiliselt terve saal täis oli, tahtsid nemad vett juua. Mul ei võtnud tükki küljest, et anda neile kaks klaasi vett. Kaks naist, kaks klaasi. Ühel hetkel märkan, et lauas istub vaid üks naine, keda olen ka varem näinud. Teine istub vales lauas, räägib mingi mehega. Mees ostis mult enne kohvi. Tore soomlane. (:
Jälgisin neid. Ühel hetkel vaatas mees mulle otsa ja ütles hääletult:"Palun." Noogutasin, astusin ligi. Pöördusin naise poole:"Vabandage, te häirite seda meesterahvast, palun istuga oma laua taha." Peale väikest vaidlemist, kuidas ta juba läheb ja aitab seda meest, läks minema. Mina samal ajal segasin talle igati vahele, et ta on häiriv ja ta peaks lahkuma. Istus oma laua taha, läksin oma leti taha.
Naistele astus ligi Aura administraator ja seletas neile, et tegelikult on nad Aurast "välja heidetud" ehk nad ei tohiks seal üldse olla ja veelvähem võiksid nad tülitada kliente. Selle peale hakkasid mustlased karjuma, saatsid admini koledatesse kohtadesse ja käskisid tal minema minna. Selle peale vihastasin muidugi mina. Astusin uuesti ligi:"Vabandage, teil ei ole õigust minu kohviku alal sedasi rääkida minu klientidega ja minu töökaaslastega, palun lahkuge." Selle peale hakkasid nad karjuma, kuidas nad joovad vett ja nad ei lähe kuskile ja ma ei saa neid ära ajada. Mina muidugi samal ajal rahulikult ja viisakalt seletasin neile, kuidas nad ei tohiks sedasi karjuda, võiksid juua ära oma vee ja siis lahkuda, või ma olen sunnitud kutsuma politsei. Mingil hetkel nimetas üks naine mind litsiks. Politseiga ähvardamise peale karjusid, et kutsugu ma jah politsei, nemad ei lähe mitte kuskile ja kui politsei tuleb, siis ma saan peksa.
Kuivõrd mul ei ole varem selliseid kogemusi olnud, helistasin ülemusele, kes teatas, et ma politseid ei peagi kutsuma, vajuta paanikanuppu. Vajutasin. Selle peale tuleb meil kohale G4S. Kui ma rahulolevalt leti taga seisin ja vihast värisesin, karjus üks naine endiselt mulle, kuidas ta ei lähe mitte kuskile ja kutsu politsei ja sa saad peksa, kui politsei tuleb. Selge. Teine naine oli selle aja peale välja jooksnud ja arvatavasti taibates, et tema kaaslane temaga ei tule, tuli tagasi ja vedas naise endaga välja.
G4S jõudis kohale juba siis, kui naised olid kaugel. Admin tuli ka seletama mu juurde, kuidas olukord oli ja G4Si mees teatas, et mustlased on talle juba tuttavad. Adminiga arvasime, et kui ka muud asja ei saanud, siis vähemalt sai mundris poisse näha ja päev on ikka korras!
Peaksingi nüüd ülemusega rääkima sellest, et paneks neile keelu peale...

Kolmekümneesimese augusti õhtul helistas mulle järsku Mairo, et kas ma Töllu tahan kuulama minna, sest ta on kainekas ja töökaaslased tahavad minna. Duh. Muidugi tahan mina Töllu kuulata!

Ma käisin nautimas, mitte pildistamas, seepärast ei viitsinud vaeva näha, et saaks mitteudused ja ilusad pildid, andke andeks. I ain't even sorry, bros.

Nüüd tahaks palga kätte saada ja Maarjaga välja minna. Ja Evaga välja minna. Ja Airikaga ka...

Ja minu väikevend käis täna esimest korda lasteaias! Nii uhke tunne on mul! Emme närvitses kaks tundi, kas tema lapsega on ikka kõik korras, mina ei ole veel saanud vennaga rääkida, aga usun, et talle meeldis. (:
Rääkides väikevennast võin siia panna väikese vahemärkuse, et märtsi algul saab temast suur vend. Lihtsalt selline väike vahemärkus minu viiendal septembril neljaseks saavast väikevennast.

Loomaaias käisime ka Mairo, Mareti ja Mattisega! Neli M-i käisid loomaaias koos. Päris vahva oli. Kuus tundi jalutasime ringi. Nägime ahve, lõvisid, ilvest (!!!) ja tema lapsi (!!!!!!!). Päris tore oli. Mattis sõitis rongiga ja puha. Oli ise rongijuht. Elevandid tulid ilusti meid vaatama... Kokkuvõttes oli väga tore päev! (:

Kohustuslik pilt, kuigi märk oli võrguga kaetud ja O sisse ronida ei saanud. (:

Loodan, et nüüd tuleb blogimispisik tagasi. Natukene on nagu piinlik, et ei ole nii kaua aega kirjutanud. Aga samas on praegu ka selline olukord, nagu oli eelmisel aastal juuli alguses. Lihtsalt ei taha tuua siia negatiivsust sisse ja palju positiivset ei ole juhtunud.

Vahepeal sai mu ja Mairo suhe kaheseks, mis tähendab, et me oleme nüüd sellises kohutavas eas, kus lapsed jonnivad ja tahavad kõike teada ja kaklevad ja mis kõik. Aga tegelikult oleme me nüüd väga heas seisus omadega, kus me saame olla üksteise peale pahased, aga teame, et saame sellest üle. All is well... (:

Kõigest kõriauguni!

Ja ma löön varsti kedagi. Ausalt.




I can't find no silver lining...

YOLO, but YGBN!

Umbees kuu aega tagasi olin tööl burksiputkas. Laupäeval sain palga, mis tähendas, et pühapäeval sai trippima minna.

Otsustasime mingi hetk Kätuga, et miks me niisama ainult vedeleme. Teeme parem midagi! Sellel ajal, kui mina tööd tegin ja vaeva nägin, ehk niisama istusin, lugesin ja ristsõna lahendasin, tegi Kätu kodus plaane. Koju jõudes rääkisime plaanid läbi.

Hommikul oli minu suurimaks mureks millised ujumisriided kaasa pakkida. Kui seitse erinevat paari on, siis on valik tsipa keeruline. Tegin combot - kuldne & must.

Pakkisime kiirelt asjad ja läksime!

Pilt on tehtud lahkumisel, aga siiski!

Ostsime piletid, istusime bussi. Kõige taha. Pool hommikut olin käinud Kätule jälle YOLOga närvidele. Ma ei saa, see lihtsalt tuleb... Istusime bussi, panin mingi hetk turvavöö peale:"Sest et YOLO." "See on ainuke mõistlik kord, kui sa seda täna öelnud oled," arvas Kätu selle peale. Sellele järgnes vestlus, et kui peaks tulema õnnetus ja turvavöö meid peataks, teeks see päris hullu kahju meie puusadele, emakale ja üldse siseorganitele. "You only live once, but you give birth never!" teatas Kätu ja me siis naersime. Ja natukene oli hirmus ka. Tagumised istmed olid kõrgemal, kui teised ja... Hirmus oli.
Bussis kuulati ikka Elmari raadiot, eksole. Mis seal siis ikka, kuulame siis. Üks esimesi laule:"Andeks, kas teil on veel ruumi?"

Ei, kõik on täis!

 Nagu tunniajase bussisõidu puhul ikka, istusime mingi aeg vaikides, mingi aeg rääkisime... Ühel hetkel teatas Kätu, et talle ei meeldiks olla lind. Olin segaduses. Ideaalne loogika selle lause taga oli nimelt selline, et kui me oleks linnud, siis me ei elaks arvatavasti koos. Ja siis Kätu ei teaks, et mul on teema ta onuga ja ta ei teaks, et tal üldse onu on.

Meanwhile my mind was full of fucks.
Vestlusteemasid oli teisigi, aga see oli see, mis meelde jäi.

Meil oli ka reisikaaslane, kes palju ei öelnud, aga keda oli siiski hea vaadata!

Just sat there. Judging us, probably.

First order of business - food. Bussist maha astusime, jäi kohe ette Konsum. Muidugi poodi! Aga mida poes oli? A big pile of nothing. Tegelt ka. Polnud norme saiakesi, polnud salateid... Me siis improsime. Mina muidugi pidin haaram kuskilt riiulilt kaks kuupäeva ületanud siidrit, sest miks mitte. Aga jõime need ära kunagi hiljem, kui Carol ka külla tuli.
Siis otsustasime, et võiks ehk süüa ja siis minna vedelema. Leidsime mingi pubi, mõtlesime, et miks mitte. Hinnad olid ka tegelikult suhteliselt normaalsed. Teenindus oli vilets. Mis on naljakas. Ma ei oleks seda teadnud, enne kui hakkasin Auras töötama. Nüüd tean.
Lugesime menüüd, mis oli kirjutatud tahvlile seinas. Mõtlesin, et tahaks täidetud kanafileed. Aga tahtsin teada, et mis seal sees siis on. Küsisin:"Mis seal täidetud kanafilee sees on?" Tema:"Ma lähen küsin." Jooksis minema. Tuli tagasi ja teatas, et seda üldse ei olegi. Selge. Võtsin mingi muu asja. Ikka kana vist, ei mäleta enam. Kätu ostis enne mind. Teenindaja küsis minult:"Istute te samas lauas?" ja andis mulle siis lauanumbri, kui ma lauda istusin. Saalis oli maksimum kümme lauda. Tahaksin öelda, et kaheksa-üheksa. Ainult ühes teises lauas istusid veel inimesed. Ja ta andis meile numbri! Kammoon, no tegelt ka. Sul ei olegi inimesi saalis, miks sa ei suuda meelde jätta kahte noort?!
Ja siis see söök! Jah, raha eest oli justkui kvantiteeti, aga kvaliteeti küll mitte! Toit oli mage, kartulid olid kuivanud... No ei olnud kvaliteeti.

Artsy photobomb.

Ja siis läksime lõpuks randa. Liiv oli rõvedalt kuum. Suht valus oli seal kõndida... Sad.

First look.

Aga mis seal ikka. Vahetasime riided ja viskasime end lebosse. Mingi hetk otsustasime, et läheks vette. Läksin vaatasin vett, astusin isegi vette ja läksin siis tagasi, et Kätule ette kanda. Vesi oli soe nagu supp ja ülimalt räpane! Ma ei suuda seda kirjeldadagi! Still gonna try. Seisin põlveni vees, ei näinud oma varbaid.

Deep shit at Peip Sea.

Otsustasime, et siiski - tulime ujuma, siis tulime ujuma. Gonna swim in Peip sea! Ronisime vette. Nõme oli, sest põhjas oli palju kive, mida ilmselgelt näha ei olnud, oma jalgu ei näinud, surnud kalad ujusid vastu, pikalt-pikalt oli madal... Oh well. Kõndisime edasi ja kui lõpuks jõudsime nii kaugele, et olime puusadeni vees, siis õnnestus kusjuures isegi oma varbaid näha. Ees oli lihtsalt väga sogaseks aetud see asi.

Kätu vette ronimas. Nii kole see vesi oligi...

Ujusime vedelesime, ujusime mingi hetk natukene veel. Tegime lollusi. Natukene lugesime, siis rääkisime.

Just chillin'.

Mingi hetk, kes teab millest, läksime "tülli". Kätu kinkis mulle siis kive, et me enam tülis ei oleks. Need kivid on hetkel mu riiulil, mu toas.

Let's-be-friends-rocks.

Mis me siis veel tegime...? Kooki sõime. Näiteks. Nii magus oli, ma ei suutnud. Pärast läksime veel poodi ja bussile, et koju minna.

CAKE!!!

Käisime vetsus, istusime poe ees, ootasime bussi. Rääkisime juttu, olime väsinud. Meie juurde astusid ebameeldivad mehed. Ma ei saa isegi mitte öelda, et noormehed. Purjus, vastikud... Rääkisid isegi vene keeles meiega alguses. Kui olin mingi kolm korda öelnud, et ma ei saa vene keelest aru, alles siis hakkas rääkima Eesti keeles.

Kvaliteetseltskond.

Tahtsid teada, kas võivad meie kõrvale istuda, saanud eitava vastuse, tahtsid lihtsalt meie pinki hõivata. Peaasjalikult rääkis üks mees. Mul on meeles need teemad, mida ta meile rääkis, aga ma ei hakka neid siia kirjutama, sest teinekord satuvad siia alaealised ja näiteks mu ema. (Tsau, emme!) Ei oleks kena neid vestlusi siia kirja panna.

Tagasiteel oleks bussis peaaegu magama jäänud. Saime bussilt maha, ronisime järgmisele, mis oleks meid koju viinud. Sealt maha saime, hakkas sadama. Koju jõudsime, tuli padukat. Nautisime. Pesime endid puhtaks sellest räpasest veest ja vedelesime. Felt good!
Hiljem leidsin enda kõhult lööbe, milles süüdistasin Peip Sea vett, aga kaebuskirja kellelegi ei kirjutanud, sest milleks, eksole?

Selline tripp siis... Nüüd sai see küll kirja, aga toimus ta tõesti pea kuu aega tagasi. Vahepeal olen tahtnud blogida teistest asjadest, aga ei ole selleni jõudnud, näe...