Sellepärast siis...

Võib-olla olete märganud, et ma ei kirjuta viimasel ajal. Postitan küll natukene, jah. Pilte ja muud jama, aga ma ei kirjuta enam. Mõtlesin, et seletan, miks ma seda teinud ei ole. Ja miks ma seda umbes kaks nädalat võib-olla veel ei tee. Mul on üks postitus pooleli. Seal on juba teemad järjest ja süsteemselt kirjas juuni keskelt saadik. Või noh.. Juuni esimesest poolest, kui aus olla.

Aga ma ei kirjuta. Ma ei taha. Ma olen olnud Soomes kaks nädalat, olen võib-olla kaks veel. Ma tunnen puudust oma inimestest, oma kohtadest. Ma tahaks näha, kus ma elan. Ma tahaks näha, kuidas kodus pardid ringi jooksevad, nagu Maret mulle rääkis. Ma tahaks... Ma tahaks nii palju asju teha, mul oleks nii palju teha, aga ma ei saa. Ma olen Soomes. Ma ei saa siit veel ära. Üle nädala aja veel. Ma täpselt ei tea, kui kaua, aga suurima tõenäosusega kaks nädalat...

Sellepärast ma ei kirjutagi. Ma olen väsinud ja tahaksin koju. Ma ei jaksa olla enam. Aga ma ei taha oma blogisse tuua sisse sellist masendunud teemat. Ma tahan, et kõik oleks ilus ja kerge. Kõik oleks korras. Ma tahan, ära petta. Nii teid kui ka ennast, et ma saan hakkama ja ma ei tahagi koju. Et mul on siin tore ja mul ei ole kodus midagi teha. Lihtsalt ei taha, et... Lihtsalt ei taha mitte midagi. Kui ainult koju...