PRMKKK

Või PKMKKK. Parem Riided Mustaks Kui Kondid Katki versus Parem Ketsid Mustaks Kui Kondid Katki. Sest ketsid on veidi sopased... Aga ma ei ole õnnetu!

Käisin hüppamas. Ma hüppasin lennukist välja. Langevarjuga muidugi. Aga siiski. Ma hüppasin lennukist välja. Täiesti vabatahtlikult...

Ei tea, kas olengi sellest siin rääkinud, aga... Kord paar kuud tagasi tuli järsku Anneli mu juurde (FB tsätis) lingi ja jutuga, et lähme hüppama. Esimene reaktsioon oli, et kurat kuskile ei lähe! Ja siis, et ma ju tegelt tahan meeletult minna. Ma olen eluaeg tahtnud langevarjuga hüpata. Kunagi tahtsin benji-hüpet ja teha, aga noh. Igal festaril või asjal, kus ma neid hüppamas nägin, tahtsin, aga ei raatsinud 50 eurot sellele kulutada ja umbes nii nad maksid. Aga 129 eurot langevarjuhüppe eest? Vabalt!

Ja nii ta oligi, et paari päevaga oli vaja ära otsustada ja ma otsustasin, et kurat, sellist võimalust ei saa käest lasta.
Käisime koolitusel, tegime eksami, varuvarjuharjutuse ja närvitsesime. Kuni Anneli mulle laupäeva õhtul üheksa ajal teatas, et homme on minek, kas ma saan tulla. Sain küll. Vähem kui 24 tundi oli aega, et närvitseda. Mulle sobis. Nägin rahulikku und, kõik oli korras... Kuni hommikul miskipärast üles ärkasin ja järsku meelde tuli, et ma lähen hüppama. Ma lähen hüppan lennukist välja. Pooleteise kilomeetri kõrguselt. Üksinda. Minu külge ei ole seotud keegi, kes oskab õhus midagi teha. Ma saan loota ainult endale. Üksi...

Sõitsime Raplasse, närvitsesime, panime end kirja, närvitsesime, ootasime. Ootamist oli kaua ja selle aja peale kadus ka närv vaikselt ära. Päike paistis, tuult ei olnud, tingimused olid head, inimesed ülimalt toredad ümberringi. Kuni siis umbes poole neljast tuli meie kord. Panime end riide, varjud selga, kiivrid pähe, prillid ette... Ja lennukisse. Näidati meile lennukit, hüppasime maal korraks välja, et saaks selle õige asendi sisse, teeks selle nalja veel korra läbi. Hüppasin meetrikese lennukist maha... Praegu seda kirjutades hakkas süda sees sedasi peksma, et midagi hullu. Pidin kirjutamisest pausi tegema ja pesin nõusid natukene... Wow. Nii palju, kui ma sellest rääkinud olen ja sellele mõelnud olen, ei ole mu süda veel sedasi peksnud, kui praegusel hetkel. Mõeldes sellele, kuidas ma hüppasin lennukist meetri kõrgusele maha... Veidrik olen.

Ja siis saatis me instruktor meid lennukisse. Mäletan, et kui meil koolitus oli, siis me instruktor, vanem meesterahvas rääkis, kuidas tõenäoliselt saame me endale lennukisse mingi teise inimese, palju kenama noormehe, kui tema on. Naersime. Tahtsin temaga hüpata, sest... Ta oli oma inimene juba. Aga läks teisiti. Saime ühe teise instruktori. Talle oli päris kena otsa vaadata. Mida on veidi piinlik siin avalikus ruumis tunnistada, sest et noh... Aga mis siis, kui ta kunagi seda lugema juhtub, kiunub hääleke mu peas. Ja samas olen ma otsustanud, võtta oma mõistuse ja ütlemise vahelt ära ebavajaliku tsensuuri... Aga sellel teemal teine kord, sest mul on sellel teemal ka paar sõna öelda. Anygays.

Istusime lennukis, tahtsin endast kahel pool istuvatel poistel nii julguse mõttes käest kinni hoida, aga ei teinud seda siiski. Üritasin mitte nihverdada, et varjuga kõik OK oleks ja nautisin mõne minuti lendu. Järsku avastan, et minu kõrgusemõõdik ei ole liikunud nii palju, kui teistel on... So that's not good... Mõlemal poisil mu kõrval oli see hoopis kõrgem. Näitasin instruktorile seda, ta ütles, et kontrollime varsti. Oli nii, et kuna me tõusime, siis mu masin lihtsalt ei jõudnud korralikult järgi, aga hiljem oli täiesti korras. Siis, kui hüppamiseks läks...

Kui me koolitusel käisime, õpetas me instruktor meid uksest välja hüppama.
Istud lennukis.
Instruktor:"Püsti!"
Tõused püsti.
Instruktor:"Uksele!"
Astud uksele. Võtad sisse õige asendi.
Instruktor:"Valmis?"
Sina:"Valmis!"
Instruktor:"Mine!"
Sina astud lennukist välja.

Ja nii tegime me ka siis, kui me harjutasime meetri kõrguselt maha hüppamist. Ja sellepärast oli minu päris hüpe ka täpselt nii kiire ja sujuv. Täpselt nii, et ma astusin uksele, võtsin asendi, ütlesin, et ma olen valmis ja astusin.
Lendasin. Vaatasin, kuidas lennuk eemaldub... Ma ei julgenud hingata. Ma arvan. Ma olen endiselt üpris veendunud, et ma ei hinganud esimesed viis sekundit õhus. Üritasin hoida asendit ja mitte ära surra hirmu kätte. Tundsin, et vari avaneb. Hingasin. Vaatasin üles, vari oli korras:"Aitäh, vari, et sa avanesid!" ütlesin varjule kõva häälega ja haarasin juhttroppidest. Mõtlesin:"Miks ma ennast vihkan? Miks ma olin valmis end vabatahtlikult lennukist välja viskama? SEE ON IMELINE!" Ja siis naersin. Üpris hüsteeriliselt.

Edasi läks päris idülliliselt. Vaatasin Raplat linnulennult, leidsin manifestimaja ja parkla. Leidsin naaberpõllud, ei maandunud metsa... Nojah. Ideaalne see maandumine just ei olnud, aga päris metsa ka ei maandunud.

Mäletan, et viiesaja meetri pealt mõtlesin:"Varuvarju vist vaja ei lähe." Kuuesaja meetri pealt peab selle avama, muide. Hiljemalt. Kui selleks hetkeks avanud ei ole, siis oled surnud. Okei, mitte päris, aga selle otsuse pead sa varem vastu võtma. Ja usu, sul on selleks aega küll.
Otsustasin, et ma ei ole nii julge, et päris õigesse kohta maanduda ja ma ei taha, et lennuk must maandudes üle sõidaks, seega triivisin end veidi kaugemale. Tegin natukene maandumiskujundit ja otsustasin, et nüüd maandun. Kolme meetri pealt peab pidurid alla tõmbama. Ma tõmbasin veidi varem. Mul ei olnud mingit võrdlusmomenti, et kus täpselt on kolm meetrit, tundus, et oli varem. Ei olnud. Pahkluud kokku, põlved kõveraks, maapind vastas, kõhuli, lohisesin... Olin elus! Tõusin kiirelt püsti, et näidata, et ma olen elus. Käsi sai veidi haiget - kõrgusemõõdiku metallkinnitus sõitis vasakusse kätte sisse, muru kriimustas mu poolpaljaid käsivarsi ja sääre lõin ka veits ära. Aga ma olin elus. Ma olin täiesti elus ja terve. Kiskusin kiivri peast ja prillid eest ja hakkasin oma varju kokku korjama. Tegin troppidest ilusti patsi ja võtsin selle hunniku kangast endale sülle. Imeline.
Auto tuli mulle järgi. Anneli maandus minust veel veidi eemal. Käisime tal ka järgi.

Ma ei ole kunagi nii hirmunud olnud. Ma ei ole kunagi nii adrenaliini täis olnud. Ma ei ole kunagi nii hüsteeriliselt õnnelik olnud.
Ma tahan veel. Ja veel. Ja veel. Tuule suund on nord. Maandumiskujund tuleb teha selle järgi.

Ma olen ülimalt rahul, et ma selle siiski ära tegin. Ma olen ütlemata õnnelik, et Anneli mu kaasa kutsus. Imeline!

Olgu siis. Ma üritan sellest mitte rohkem palju rääkida. Aga see oli nii imeline, et ma ei saa sellest mitte rääkida!

Loodan varsti jälle kirjutada. Ütlemist justkui nagu on...

Ma hüppasin pooleteise kilomeetri kõrguselt lennukist alla. Üksinda...

Merilyn ja hambapesu.

Ma olen väga... Veider oma hambapesuga. Ma ei pea hommikul hambaid pesema, kui ma kuskile ei lähe. Ma ei saa välisuksest välja minna, kui mul ei ole hambad pestud.
Ma ei saa magama jääda, kui mul ei ole hambad pestud. Ja see on ühtlasi ka viimane asi, mis ma enne magamaminekut teen - kui Merilyn juba hambad ära peseb, then it's done. Off to bed! Olen korduvalt voodis edasi-tagasi tõmmeld, et miks ma magada ei saa, hambad ära pesnud (või uuesti pesnud) ja siis maganud nagu beebi. Või tegelikult... Nagu noh... Hästi ja sügavalt..

Täna hambaid pestes meenusid kaks eriti naljakat korda, kui ma olen hambaid pesnud.

Esimene kord oli siis, kui me Kätuga elasime alles Mõisavahes. Me tarbisime ühel öösel koos alkoholi ja otsustasime koos, et meil on vaja magama minna. Läksime hambaid pesema, ma seisin koridoris, Kätu istus vanni äärel ja ma hakkasin nutma - mul oli nii kohutavalt naljakas, et ma nutsin koridoripõrandal. Mu peas käis pilt, kuidas ma viskun ette, lükkan Kätu vanni ja ta sinna täiega sisse kukub. Kätu muidugi too hetk ei saanud aru, mida ma naeran. Ma ei suutnud end vist piisavalt selgelt väljendada. Me olime veidi joobes. Aga see oli niiiiiiii kohutavalt naljakas mu jaoks!

Teine kord oli alles paar nädalat tagasi, kui me Anneliga käisime õppimas, et kuidas mitte surma saada, kui hüppad lennukist alla. Olime Villu juures vannitoas ja Anneli istus WC potil, pesi hambaid, ma seisin. Järsku - sõnadeta - andis Anneli mulle mõista, et kraan näeb välja nagu peenis. Ma ei suutnud enam. Ma taaskord naersin. Vist mitte nii hullult, kui esimene kord, sest ma olin kaine... Aga siiski piisavalt. Ühtlasi oli võimatu hiljem seal hambaid pesta. Läksin kööki.

Kuratküll, kell on veerand neli hommikul, mu süsteemis on viiskümmend kilo suhkrut. Ma räägin hammastepesust... Ma lähen magama!

She DID have a good run!

Sest ta on kõhna ja sopane. Aga kodus!

Emme helistas just. Mu Tipsy tuli koju. Mu väike karvapall, keda ma niiväga juba igatsesin tuli üleni sopase ja kõhnana koju. Ma jumaldan praegusel hetkel kõike. Arutasime siin paar päeva tagasi tööl M'iga, et tõenäoliselt andis Tipsy rebasele ka peksa, enne kui see ta maha murdis. Nüüd on lood vist teised... Kui kuskilt Purdi lähedalt rebaselaiba leiate, siis Tipsy töö tõenäoliselt!

Mu pisikene Tipsykene! Ei suuda oodata, et saaksin koju! Ma tahan oma kiisupoega!

Olgu. Aitab emotsioonidest ja pisardamisest. Olen tööl. Pean tööd tegema. Ei tohi nutta.

Isegi mitte õnnepisaraid!

"She had a good run."

Lugesin täna hommikul voodis laiseldes paar lehte The Fault in Our Starsi. Noh, et ei peaks tööle tulema. Olin selle osa juures, kus Hazel luges Augustuse eksi Facebooki seinale postitatud kaastunde avaldusi ja mis kõike.

Panin riide, jalutasin tööle, rääkisin emmega telefonis, nagu alati. Ühel hetkel küsis emme, et kas olen Maretiga rääkinud. Ei ole ja täna kavatsen talle lõpuks helistada. Peab ikka õega ka vahetevahel rääkima, eksole. Ütlesin emmele, et ei ole jõudnud temaga väga rääkida. Emme siis teatas, et siis ma ei tea... Et meil vist ei ole Tipsyt enam...
Ma surin seesmiselt natukene. Kolm päeva pole teda näha olnud ja see ei ole tema moodi. Linnas on ta maks kaks ööd õues maganud, maal samamoodi maks kaks. Ühel öösel jäi välja, rohkem pole näinud. Me ei tea, mis - kas rebane, mõni auto, mis iganes... Aga olen piisavalt täiskasvanu teadmaks, et tõenäosus, et ta kuskil lihtsalt ringi trallitab on väga väike... Tipsy sõi toas, magas toas...

Nendest kahest loost tulenevana tahtsin end ise lohutada, et tal oli tore elu. Et Tipsy elu oli hea, sest me armastasime teda meeletult ja et ta sai maal elada natukene aega. Et ta sai laudast ära ja linnas elada. Me hellitasime teda - ta oli kohutav loom selles mõttes, et ta ei sallinud inimesi ja seda enam me teda armastasime ja seda rohkem ostsime talle spetstoitu ja mida kõike veel. Ma jumaldasin seda väikest kassi.

Ühtlasi leian, et kohutavalt nõme on öelda, et tal (või üleüldse kellelgi) oli hea elu. TFiOSist tulenevalt näiteks - kas Augustuse eksil oli hea elu, sest suurema osa sellest võitles ta ajuvähiga, mis lõpuks ta tappis? Ei. Ma ei nimetaks seda heaks eluks... Hea elu oleks olnud siis, kui ta oleks elanud vanaks ja täitnud oma unistusi ja mida kõike. Aga mida mina ka tean...

Ma juba igatsen oma väikest karvapalli, kes ka maal mullas püherdades suutis alati puhtaks ja valgeks jääda. Ma igatsen seda nurru, kes tegelikult nii tihti ei nurrunudki. Ma tunnen puudust sellest hiirekütist, kes hiirt nähes ehmus ja eemale jooksis. Ma tunnen oma murdjast Tipsyst puudust. Mul on endiselt rinnal arm sellest korrast, kui ta mind ükskord küünistas. Ja parema käe pöidlal püsib ka üks heledam kriips juba aastaid...

Viimased paar korda kodus käies olen ma tihtipeale pesemisjärjekorras viimane olnud ja iga kord, kui olin viimane, tuli Tipsy koos minuga tuppa. Senikaua magas sauna esisel trepil, kuni viimane inimene tuppa läks. Ja ta justkui teadis, kes on viimane, sest kui ma juhuslikult olin esimene või millalgi keskel ja teda tuppa kutsusin, ta ei tulnud. Tuli ainult viimasega...

Ma vihkan kõiki ja kõike.

Ja minus on nii palju emotsioone, mis tahavad minust välja tulla, aga ma ei saa. Ma olen tööl ja ma ei või inimeste peale karjuda. Aga ma tahan. Ma tahan neid kõiki lüüa. Ma tahan neile kõigile virutada...

Ma vihkan inimesi.
Ja kuuma.
Ja tänast.
Ja kõike ja kõiki.

Fuck everything.