Life without arrows is not worth living.

Kujuta nüüd ette seda õnne. Mina vaatan aknast välja - vihmane on, ma võtan vihmavarju kaasa. Terve päev vean oma suurt kollast vihmavarju kaasas, mitte tilkagi vihma ei tule. Täna vaatan aknast välja, päike paistab, on soe - jätan vihmavarju koju, ei ole vaja seda kaasa tassida. Astun filosoofiast välja, vihma sajab. Jõuan koju, olen peaaegu väga märg. Vähemalt jõudsin kiiresti bussile. Ei pidanud ootama. Ega foori taga ka väga kaua ei oodanud.   [Jah, üritan ennast veenda, et tegelikult on kõik korras. Et tegelikult on mu elu ikkagi ilus ja et ma saan hakkama ka siis, kui olen vihmast märg. Igal juhul saan hakkama.]

Täna oli viimane Sissejuhatus sotsiaal- ja poliitlisse filosoofiasse loeng. Trolololo. Novembris hakkab otsast peale. Ma ei tea, noh... Pole mu lemmik aine, ma ei teagi, miks. Okei, tean. Sealt muide on pärit ka tänase blogiposti pealkiri.

Mul muide on internett. Ja arvuti on ikkagi Sebastian. See nimi sobib talle hästi ja järgib minu imelikku kiiksu, et nimetähed jaguvad kolmega. Ma ei tea, mis teema mul sellega on, aga... Ilus on, kui nimi jagub kolmega. Mu arvates. Ma pole kunagi normaalsust taodelnudki...

Juba teist kolmapäeva järjest lähen kodust sellele bussile, mis suhteliselt täpselt veidi enne veerandit peaks jõudma Pauluse peatusesse. Vanemuise majas on mul ju kolmapäeva esimene loeng. Kell kaks - siuke pidu. Eelmine kolmapäev käisin verd andmas, nägime Mairoga, kuidas kontroll üle tee bussijaamast minema sõitis. Kui kooli läksin, tuli peatuses Pikk kontroll peale ja ma olin eriti elevil. Olin doonor ja bussikontroll samal päeval! Jõudsin õigel ajal loengusse.
Täna läksin samale bussile. Peatuses Pikk tuli kontroll peale. Ei olnud nii tore, kuigi mul oli pilet olemas - lihtsalt tundus, et raiskab mõtetult mu aega, et ma ei jõua õigeks ajaks kooli. Aga elasin üle. Oli natukene kahjurõõmus ja natukene kurb, kui üks poiss bussi kaasa viidi. Samas üks vana mees nägi välja nagu tal ei oleks piletit. Nagu eelmine kord minu juures üks vanatädi väga ähmis oli ja kinnisest uksest välja üritas minna. No mis seal ikka.
Kesklinnas toimus bussijuhivahetus. Selleks ajaks oli kell juba palju. Aga okei, eks oleks pidanud siis varasema bussiga minema, kui miski ei sobi, eks? No oleks siis nii, et uus juht tuleks peale, vana hüppaks välja, sõit läheks edasi. Aga ei. Uus juht tuleb peale, tsätivad natukene aega, vana hüppab maha, tuleb sisse tagasi, läheb minema, uus riputab ühe oma jaki seinale, istub, tõuseb, paneb pintsaku ka riidepuule ja alles siis paneb bussiuksed kinni. Siis sõidab paar meetrit ja peab peatuma - foor läks vahepeal punaseks. Suht tüütu.
Jõudsin siiski vähemalt õigeks ajaks. Võrdlemisi igav loeng oli tegelikult.. Aga noh. Mis sa ikka ära teed. Suures [Ülikooli suurimas] auditooriumis oli loengu lõpuks alles vaid 35 kuulajat. Siuke pidu, ma leian.

Mairo andis mulle hunniku Dagöt. Kohati on laulud kahtlaselt poolikud, aga... Hea on kuulata. Suhteliselt pidu. Paaris laulus on mainitud midagi kaela suudlemisest ja külmavärinad jooksevad üle selja. Miks? Vastikust tekitab minus, kui keegi mu kaela vastu läheb. Ma ei teagi miks. Aga see on suhteliselt kohutav. Näiteks ei saa ma kedagi, eriti Mairot, korralikult kallistada, sest ma hakkan tõmblema, kui miski mu kaela vastu läheb. Ma ei tea, miks... Olen imelik.

Homme on psühholoogiapev. Siuke pidu, ma ütlen tead. Arengupsühholoogia ja suhtlemispsühholoogia mulle isegi täitsa meeldivad. Tavaline psühholoogia on tihtipeale... Igavavõitu. Aga talutav. Ma saan hakkama, ma tean.

Kell on palju. Kätu juba magab, Mina veel mitte.. Ma ei tea, miks. Põhjuseid kindlasti on palju, aga,... Ma hakkan kooliga tegelema. Homme on rets. Jaa. Pidu.

Dear world.

Palun saage tuttavaks. Kirjutan teile oma uuest arvutist. Täna sain teise kätte. Peale esimest loengut, milleks oli sissejuhatus majandusteooriasse, küsisin Kaisalt, et mis tema teeb. Teadsin, et tal on ka vaba seal vahel. Ta kutsus mind enda juurde. Ma siis läksin. Ja siis helises mu telefon. Mingi võõras number. Küsis, kas ma olen kodus. Ütlesin et ei ja et poole tunniga umbes jõuaks. Küsis kus ma olen. Ütlesin, et Narva mnt. ühikas. Ütles, et tuleb sinna. Tuligi. Tõi mulle mu läpaka.
Peale teist loengut käisin sellel järgi ja tulin koju. Olin uhke.
Veidi aega tagasi hakkasin talle nime valima. Esimene variant on, et tema nimeks saab Sebastian. Ma ei tea miks mulle see nimi meeldima hakkas. Aga tundus, nagu ta peaks olema Sebastian. Pealegi tuli mulle meelde, et Sebastian on see vähk Väikesest Merineitsist. Mäletad? Tead?
Ma ei ole veel kindel, kas ta nimi on Sebastian. Ma hoian teid kursis.

Istusime meie täna Ellekaga köögis ja otsustasime, et sööme pähkleid. Elleka küsis, mis pähklid need üldse on, et ta tahab neid juba ammu süüa. Ma ütlesin, et Mairo ostis need oma deegudele. Ja siis tegime paki lahti. Ja otsustasime, et sööme ära. Ja sõimegi. Okei, okei. Sõime natuke, nüüd mina söön veel.
Vahepeal joinis minuga Kätu. Kuna meile ei meeldi see kibe maitse, mida tekitab pähkli koor, siis me koorime pähkleid. Jah, oleme andekad. Siiski. Kätul kukkus üks pähkel kaussi tagasi:"Mina koorin sind paljaks ja sina paned minu eest plehku nagu paljaks kooritud neitsi." Või midagi sellist. Me naersime tükk aega.

Ma olen rahul. Ma olen oma eluga praegu väga rahul. Ma ei tea isegi täpselt, et miks. Aga ma lihtsalt tahan olla õnnelik enda elu üle ja ma olen. Kuulame Kätuga veel enne südaööd Metsatölli ja tunneme end hästi. Nii hea on olla! Kätu muidugi teeb midagi, mida minagi peaks tegema - õpib. Aga ma praegu ei saa. Ma teen seda hetke pärast. Ausalt teen. Ma ei lähe magama, kui ei ole eelmiste seminaride asju kirjutanud vihikusse ilusaks. Ma lihtsalt täielikult keeldun minemast. Jah, piinan sellega ennast. Jah, olen kangekaelne. Jah, mulle meeldib olla selline.

Ma ostsin endale klapid, kui Paides käisin. Nüüd oli nii mõnusalt õnnis kooli kõndida. Mulle tuldi vastu tõsised inimesed ja järsku hakkas minu peas laulma Orelipoiss oma See alles jääb laulu. Ma naeratasin päris siiralt omaette ja mulle tundub, et vähemalt üks inimene naeratas selle pärast, et mina naeratasin. Mulle meeldib seda uskuda.

Homme tuleb pikk päev. Vähemalt on kolmapäeval esimene loeng alles kell kaks. Muidugi pidin ma hommikul koristama, aga... No vaatame mis sellest saab.

Praegu aga on mul muud tegemist. Ma ei saa enam olla sinu teenistuses, kui väga ma ka ei tahaks. Lihtsalt... Ma pean tegelema oma asjadega ka. Jah, blogi on minu asi. Kõige rohkem minu asi, aga... On ka muid asju, mida ma tegema pean.

Hoia oma ilusaid mõtteid alles ja vahest jaga neid minuga, kui tahtmist ja viitsimist. Musi oled!

Minu ilu[s] poiss.

Teie, mu armsad blogilugejad, ei pruugi teada nii mõndagi minu elust, kuigi teate hirmuäratavalt palju. Aga asju, mis minule olulised on, te ei tea. Mitte kõike vähemalt. Näiteks on teie seas kindlasti neid, kes ei tea, et ma käisin verd andmas. Lõpuks käisin ja olin doonor. Mu veregrupp on 0+ juhuks, kui see sind huvitama peaks. Emmel ja Mattisel on sama veregrupp. Issil ja Maretil on ka sama. Ma ei tea, mis neil on.
See oli kolmapäev. Ma teadsin, et pean alles kella kaheks kooli minema. Mairo tuli hommikul meile, tõi süüa. Kätu läks ära, me sõime. Teate, mis veel hea oli? Mairo tõi piima. Ma... Ma ei tea noh. Piim. Tajute seda, noored? Ei. Te ei taju seda. Piima! Lihtsalt... Ma... Jah. Ma ei suuda.
Sõitsime bussiga Maarjamõisa haigla juurde ja täitsime küsimustiku. Andsime vereproovi, saime teada oma hemoglobiini taseme, mis minul oli tavalisest kõrgem. Vererõhk oli ka natsa kõrgem, kui normaalne, aga me arstiga leidsime, et see on sellest, et ma olen overexcited. Mairo sellel ajal juba loovutas verd. Lehvitasin talle ukse vahelt, jõin oma kõrremahla lõpuni, viskasin üle toa lauale pikali. Olime Mairoga üksteisest diagonaalis.
Minuga tuli tegelema üks arst. Ta puhastas mu vasaku käe veenid ja võttis nõela kätte. Ma vaatasin seda, mõtlesin, hingasin vist natukene katkendlikult. Arst küsis, kas kõik on korras. Ütlesin, et ei suuda otsustada, kas peaksin vaatama, kuidas nõel sisse läheb või ei. Soovitas mul kiiresti otsustada. Ütlesin, et ei vaata, sest et see nõel oli suur. Ikka suur. Tõsiselt suur. Aga ma ei tundnud midagi. Vaatasin aknast välja ja olin overexcited. Vaatasin, kuidas veri läbi väikese vooliku voolas ühte väiksemasse kotti. See kott sai täis, arst sulges juhtme ja minu veri voolas suuremasse kotti. See oli omakorda masina peal, mis edasi-tagasi kõikus. Päris mõnus oli seda vaadata. Vahepeal olin overexcited ja vaatasin üle toa Mairot, kes täiega tuima näoga verd loovutas. Ma oleks mööda Tartut ringi jooksnud, kui ma oleks saanud, nii ecxited olin ma ja ta nägi välja nagu oleks huvitavam vaadata kuidas värv kuivab.
Mairo vahepeal jõudis minema minna, kui mina alles verd andsin. Kui arst tuli nõela välja võtma, nägi mu tätoveeringut. Ütles:"Kes siis siia sellise tätoveeringu teeks." Ma arvan, et ma piuksusin:"Mina." aga ma ei ole enam päris kindel. Ootasin ka jutlust teemal "Tänapäeva noored tead..." Aga selle asemel:"Kui ma noor oleks, ma teeks ka." Ma mõtlesin, et ma panen jooksu, nii hea oli mul olla! Ja siis hakkas ta oma kolleegidega arutama, et ta teeks ka endale tätoka ja rastapatsid ja sõidaks tsikliga ringi. Mis mulle ka väga muljet avaldas oli, et ta tajus ära, et mu käel on päike! Tavaliselt inimeste reaktsioon:"Mis see on?" No tere hommikust! Mida see sulle meenutab?! Minuarust näeb küll välja nagu laev sõidaks metsas, taustaks puid raiuvad seitse pöialpoissi.
Ma valisin endale tassi. Sellise... Väikese. Tavalise? Sellel on imelik sang. Kui teiste tasside sangad on tassiga kahest kohast ühenduses, siis minu tassi sang näeb välja nagu number seitse. Nii äge. Väärakas on seda käes hoida, koguaeg on tunne nagu läheks katki, aga... Mulle meeldib. Väga meeldib.
Läksime koju, jõin veel ühe tassi teed ja kihutasin loengusse. Päris mõnus oli. (:

Pärast kodus tegin meie kätest pilti, lisasin FB'sse kirjutasin pildi pealkirjaks:"Minu arusaam romantilisest kohtingust. :D"

Mida te veel ei tea...
Ma käisin täna maal õunamahla tegemas ja onu sünnipäeva pidamas. Vanaema ja Marge olid salatit teinud. Terve hunniku. Aga siis oli seda raske segada. Vabandavad mõlemad, et äkki on mage, äkki on segamata, äkki on kuiv. Küsisid minu arvamust mina:"Ma olen tudeng. Kõik mis on söödav läheb alla ja on hea." Nad naersid nii kaua. Muarust on see juba normaalne lause.

Mu Nokia, ehk mu Zen telefon paneb vigast. Ta ei võta sõnumeid vastu. Täna keset päeva sain kuus smsi korraga! Sellepärast, et üks keeldub smse vastu võtmast. Kõnesid võtab, nagu ma täna kell veerand viis teada sain. Aga smse ei võta. Kust ma seda tean? Ma saatsin Samsungilt Nokiale smsi ja see ei ole kohale jõudnud. Saatsin selle suhteliselt ammu juba. Häiriv on. Lihtsalt... Häiriv.

Kell on palju. Tead? Ma tahan magada ka vahest. Tundub selline... Hea mõte. (:

Ps. Vannitasin Mattist täna. Meil oli tore. Ühel hetkel ütlesin talle, et ta on ilus poiss. Ütles:"Minu ilu[s] poiss." Nii musi on ta mul, et te ei kujuta ettegi. Tegi mulle täna hommikul:"Hommikust." ja siis kallistas! Nii... Täiuslikku väikevenda annab otsida.

Better run.

'Cause I'm getting a laptop and shall be blogging about all the things!

Tegelt olen praegu alles Tartus ja naudin Mairo läpaka võlusid. Mõelda vaid, et varsti ma ei pea küsima, kas võin läpakat laenata. Ma lihtsalt võtan enda oma ja nii ongi. Lihtsalt võtan, tõmblen, teen mis tahan. Hea!

Muidugi pean ma otsustama, et millist internetti mul vaja on, millal ma seda maksma hakkan ja kes seda maksma hakkab... Hmm... Otsused, otsused... Muidugi võin ma ka iga kord kui mul netti vaja on, kuskil WiFi kohvikus passida ja teeselda, et FB on tõsine koolitöö vms.

Tegelikult ei ole see tudengielu üldse nii hull ega ka nii äge, kui ma arvasin. On üldse mitte hull ja palju ägedam, kui ette kujutasin. Meie kursus saab praegu omavahel imehästi läbi. Mingil määral oleme ehk gruppidesse jagunenud, aga... Ehk nii peabki? Ma ei tea. Mulle lihtsalt sobib nii. Kõik on kuidagi täiskasvanud, kuigi meie pesamuna saab alles kuu lõpus üheksateist.

Eile näiteks oli meil kursapidu. Ma tegin mingi miljon pilti. Meil oli mingi poolmiljonit lahedat inimest kohal... Ilmselge liialdus, aga te peaksite olema sellega juba harjunud. Ma liialdangi vahest harva...

Kallis Virve. Sind ei olnud täna. Oled väga haige? Palun saa ilusti terveks, mulle ei meeldi, kui inimesed on haiged. Ja üks haige jääb mu kõrvale praegu magama. Joo hunnikutes teed ja ma saadan sulle laulu, mida lauldakse siis kui oled haige. (:

Homme lähen koju ikkagist. Plaanisin natukene, et jään Tartu ja õpin, aga lähen koju. Pole mul siin midagi teha, seal saab õunamahla teha, Margo sünnipäeva pidada ja oma siblingutega aega veeta. (:

Jätan taaskord sind ja sinu ilusaid mõtteid üksi. Aga ainult senikauaks, kuni ma tagasi tulen ja midagi muud vahele ütlen. (:

Ma ei saa enam midagi aru...

Piiks. Piiks. Piiks. Mikrolaineahi lõpetab undamise. Veesolin jätkub. Vaikus. Nõud muudavad iseenest veidi oma asendit. Mikroka uks avaneb, kõik aurab. Kuumkuumkuum. Valge kauss puudutab lauda, käsi, mida on hetke raputatud, haarab lusika järgi, mis segaks riisi kastmega segamini. Liiga kuum, ilmselgelt. Kauss jääb lauale, kraanis hakkab uuesti vesi voolama. Nõud kraanikausis vähenevad vaikselt. Siiski on seal potid, mida tundub peaaegu võimatu puhtaks saada.
Vesi peatub. Kauss tõmmatakse ligemale kohale, kus on köögi ainukene tool. Käsi haarab lusika ja segab veelkord sooja riisi läbi. Esimene maitsmine tõendab, et tegemist on veel kuuma toiduga. Aeglaselt tõstetakse lusikaotsaga väike kogus riisi suuni, valged hambad tõmbavad toidu sealt maha ja ettevaatlikult kaob sama teed terve kausitäis toitu.
Laual, valge riisikausi ees, on veel teine kauss, tass, terve köök lõhnab imalmagusalt... Teises kausis on ülejäänud turobokad, lusikas alles sees. Kauss ei ole muidugi ainus koht, kus nuudleid leida võib. Neid on ka laual ning ei oleks imekspandav, kui ka laua all. Teisel pool lauda on hõbedane piklik toru - foolium. Selle karp on samuti kuskil laual, ilmselt keset seda. Ei pea olema ajugeenius, et mõistatada, miks on foolium laual, kui samas vedeleb ka väike kilepakend kahe õuna pildiga ja ümber selle pakendi on niiske taimesodi. Tegemist on vesipiibu tubakaga ja kuskil peab siis piip ka olema.
Riis saab otsa. Nõud kraanikausis ootavad ikka. Köögikapil on ahjuplaat. Rasvane, must, vesine, fairyne.

Nii see tudengi elu käib siin Tartus...