Dear world.

Palun saage tuttavaks. Kirjutan teile oma uuest arvutist. Täna sain teise kätte. Peale esimest loengut, milleks oli sissejuhatus majandusteooriasse, küsisin Kaisalt, et mis tema teeb. Teadsin, et tal on ka vaba seal vahel. Ta kutsus mind enda juurde. Ma siis läksin. Ja siis helises mu telefon. Mingi võõras number. Küsis, kas ma olen kodus. Ütlesin et ei ja et poole tunniga umbes jõuaks. Küsis kus ma olen. Ütlesin, et Narva mnt. ühikas. Ütles, et tuleb sinna. Tuligi. Tõi mulle mu läpaka.
Peale teist loengut käisin sellel järgi ja tulin koju. Olin uhke.
Veidi aega tagasi hakkasin talle nime valima. Esimene variant on, et tema nimeks saab Sebastian. Ma ei tea miks mulle see nimi meeldima hakkas. Aga tundus, nagu ta peaks olema Sebastian. Pealegi tuli mulle meelde, et Sebastian on see vähk Väikesest Merineitsist. Mäletad? Tead?
Ma ei ole veel kindel, kas ta nimi on Sebastian. Ma hoian teid kursis.

Istusime meie täna Ellekaga köögis ja otsustasime, et sööme pähkleid. Elleka küsis, mis pähklid need üldse on, et ta tahab neid juba ammu süüa. Ma ütlesin, et Mairo ostis need oma deegudele. Ja siis tegime paki lahti. Ja otsustasime, et sööme ära. Ja sõimegi. Okei, okei. Sõime natuke, nüüd mina söön veel.
Vahepeal joinis minuga Kätu. Kuna meile ei meeldi see kibe maitse, mida tekitab pähkli koor, siis me koorime pähkleid. Jah, oleme andekad. Siiski. Kätul kukkus üks pähkel kaussi tagasi:"Mina koorin sind paljaks ja sina paned minu eest plehku nagu paljaks kooritud neitsi." Või midagi sellist. Me naersime tükk aega.

Ma olen rahul. Ma olen oma eluga praegu väga rahul. Ma ei tea isegi täpselt, et miks. Aga ma lihtsalt tahan olla õnnelik enda elu üle ja ma olen. Kuulame Kätuga veel enne südaööd Metsatölli ja tunneme end hästi. Nii hea on olla! Kätu muidugi teeb midagi, mida minagi peaks tegema - õpib. Aga ma praegu ei saa. Ma teen seda hetke pärast. Ausalt teen. Ma ei lähe magama, kui ei ole eelmiste seminaride asju kirjutanud vihikusse ilusaks. Ma lihtsalt täielikult keeldun minemast. Jah, piinan sellega ennast. Jah, olen kangekaelne. Jah, mulle meeldib olla selline.

Ma ostsin endale klapid, kui Paides käisin. Nüüd oli nii mõnusalt õnnis kooli kõndida. Mulle tuldi vastu tõsised inimesed ja järsku hakkas minu peas laulma Orelipoiss oma See alles jääb laulu. Ma naeratasin päris siiralt omaette ja mulle tundub, et vähemalt üks inimene naeratas selle pärast, et mina naeratasin. Mulle meeldib seda uskuda.

Homme tuleb pikk päev. Vähemalt on kolmapäeval esimene loeng alles kell kaks. Muidugi pidin ma hommikul koristama, aga... No vaatame mis sellest saab.

Praegu aga on mul muud tegemist. Ma ei saa enam olla sinu teenistuses, kui väga ma ka ei tahaks. Lihtsalt... Ma pean tegelema oma asjadega ka. Jah, blogi on minu asi. Kõige rohkem minu asi, aga... On ka muid asju, mida ma tegema pean.

Hoia oma ilusaid mõtteid alles ja vahest jaga neid minuga, kui tahtmist ja viitsimist. Musi oled!