Piiks. Piiks. Piiks. Mikrolaineahi lõpetab undamise. Veesolin jätkub.
Vaikus. Nõud muudavad iseenest veidi oma asendit. Mikroka uks avaneb,
kõik aurab. Kuumkuumkuum. Valge kauss puudutab lauda, käsi, mida on
hetke raputatud, haarab lusika järgi, mis segaks riisi kastmega
segamini. Liiga kuum, ilmselgelt. Kauss jääb lauale, kraanis hakkab
uuesti vesi voolama. Nõud kraanikausis vähenevad vaikselt. Siiski on
seal potid, mida tundub peaaegu võimatu puhtaks saada.
Vesi peatub. Kauss tõmmatakse ligemale kohale, kus on köögi ainukene
tool. Käsi haarab lusika ja segab veelkord sooja riisi läbi. Esimene
maitsmine tõendab, et tegemist on veel kuuma toiduga. Aeglaselt
tõstetakse lusikaotsaga väike kogus riisi suuni, valged hambad tõmbavad
toidu sealt maha ja ettevaatlikult kaob sama teed terve kausitäis toitu.
Laual, valge riisikausi ees, on veel teine kauss, tass, terve köök
lõhnab imalmagusalt... Teises kausis on ülejäänud turobokad, lusikas
alles sees. Kauss ei ole muidugi ainus koht, kus nuudleid leida võib.
Neid on ka laual ning ei oleks imekspandav, kui ka laua all. Teisel pool
lauda on hõbedane piklik toru - foolium. Selle karp on samuti kuskil
laual, ilmselt keset seda. Ei pea olema ajugeenius, et mõistatada, miks
on foolium laual, kui samas vedeleb ka väike kilepakend kahe õuna
pildiga ja ümber selle pakendi on niiske taimesodi. Tegemist on
vesipiibu tubakaga ja kuskil peab siis piip ka olema.
Riis saab otsa. Nõud kraanikausis ootavad ikka. Köögikapil on ahjuplaat. Rasvane, must, vesine, fairyne.
Nii see tudengi elu käib siin Tartus...
kas keegi teab mõnda rassisti v? oleks üks kiire küss
4 päeva tagasi
0 sisemonoloogi.:
Postita kommentaar