Ma ei saa enam midagi aru...

Piiks. Piiks. Piiks. Mikrolaineahi lõpetab undamise. Veesolin jätkub. Vaikus. Nõud muudavad iseenest veidi oma asendit. Mikroka uks avaneb, kõik aurab. Kuumkuumkuum. Valge kauss puudutab lauda, käsi, mida on hetke raputatud, haarab lusika järgi, mis segaks riisi kastmega segamini. Liiga kuum, ilmselgelt. Kauss jääb lauale, kraanis hakkab uuesti vesi voolama. Nõud kraanikausis vähenevad vaikselt. Siiski on seal potid, mida tundub peaaegu võimatu puhtaks saada.
Vesi peatub. Kauss tõmmatakse ligemale kohale, kus on köögi ainukene tool. Käsi haarab lusika ja segab veelkord sooja riisi läbi. Esimene maitsmine tõendab, et tegemist on veel kuuma toiduga. Aeglaselt tõstetakse lusikaotsaga väike kogus riisi suuni, valged hambad tõmbavad toidu sealt maha ja ettevaatlikult kaob sama teed terve kausitäis toitu.
Laual, valge riisikausi ees, on veel teine kauss, tass, terve köök lõhnab imalmagusalt... Teises kausis on ülejäänud turobokad, lusikas alles sees. Kauss ei ole muidugi ainus koht, kus nuudleid leida võib. Neid on ka laual ning ei oleks imekspandav, kui ka laua all. Teisel pool lauda on hõbedane piklik toru - foolium. Selle karp on samuti kuskil laual, ilmselt keset seda. Ei pea olema ajugeenius, et mõistatada, miks on foolium laual, kui samas vedeleb ka väike kilepakend kahe õuna pildiga ja ümber selle pakendi on niiske taimesodi. Tegemist on vesipiibu tubakaga ja kuskil peab siis piip ka olema.
Riis saab otsa. Nõud kraanikausis ootavad ikka. Köögikapil on ahjuplaat. Rasvane, must, vesine, fairyne.

Nii see tudengi elu käib siin Tartus...