Kuidas aru saada, et Merilyn magab üksi?

Siin voodis on piisavalt ruumi magamiseks.

Kellegi Samsung saab tühjaks.

Mul on Samsung. On olnud juba umbes aasta. Ma tean selle heli. Ma tean, mis piuksu ta teeb, kui ta tühjaks saab. Ükskord mõõtsin - teeb piuksu iga viie minuti tagant. Siis ka, kui ta on hääletu peal. Häiriv, ütleks ma.

Ükskord tulid meile külalised. Kätu sugulased. Mina olin teises toas. Kuulsin piuksu. Varsti jälle. Lõpuks võtsin end kokku ja läksin küsisin, et kas kellegi Samsung saab tühjaks. Pakkusin laadijat. Sobis. Ma olin rahul.
Kaili sünnal sai Sigridi samsung tühjaks. Tal on sama mis mul. Ainult, et tal on LaFleur, mul mitte. Igakord, kui piuksu kuulsin, mõtlesin, et minu telefon saab tühjaks. Ei saanud. Aga hüppasin ikkagi.
Istun Sotsiaalsuunitlusega fondide loengus. Teine grupp kannab ette enda grupitööd. Kuskilt tuli Samsungi piuks. Suht häiriv. Aga ei ole hullu. Sest minu oma ei piuksu!

Sellised väikesed asjad mind närvi ajavadki. Võinoh. Kas just närvi. Ärevaks ehk. Närvi ajavad mind Eva juuksed mu käsivarre vastas. Kõdi on ju!

Miss You Love

Tulin hambaid pesemast, mõtlesin, et paneks pidžaama selga. Vaatasin ennast - olin päev otsa voodis, ma ei olnud riideid vahetanud, kandsin ikka veel pidžaamat. (Haige olemise võlud. Ja üksi kodus olemine. Ja mitte väljas käimine. Oh god, kuidas ma homse üle elan?!) Igaljuhul! Samal ajal käib mul taustaks muusika. Sellel hetkel oli Maria Mena - Miss You Love. Tulin vannitoast, õnnetu ja puha, et pean üksi tuduma täna, laulan kaasa. (Ps. Maria Mena on ikka päris hea! Oh the things you remember...)

Don't act like you don't know me.
It's still me, I never changed!

Ja sellel hetkel, kui ma peas laulsin kaasa seda teist poolt sellest salmiosast, avastasin, et kannan tuduriideid.
I never changed. Get it? Never changed!
Mul oli üksinda kodus nii naljakas järsku! Oh the hilarity of me!

I really fell for you!

Mul on viimasel ajal väike Nanny sõltuvus. Teate ju küll seda sarja. Ja since see on youtubes üleval... Miks mitte vaadata, eks!
Olen neljanda hooaja juures ja Fran ütles just:"There's that band-aid that came off in the tub." Hakkasin mina plaastritest mõtlema. Tuli lihtsalt silme ette üks. Ja siis mõtlesin, et millal mina viimati plaastrit kandsin ja siis, et millal mulle viimati ühte pakuti. Millal kandsin, ei mäleta, aga pakuti täna päeval.
Mairo nimelt ostis meile mõnda aega tagasi juustunoa. Ei ole väga hea, ei soovita seda kellelegi - muidugi ei mäleta ma, mis firma oma see oli vms ja köök on... Noh... Köögis. Igaljuhul! Selle noaga on peaaegu võimatu juustu lõigata! See ei libise üldse! Ma siis täna kiskusin seda mööda juustu edasi ja tõmbasin seda natukene valesti ja kõvasti. Nii, et see tuli mu vasaku käe pöidlani välja. Karjatasin, tõmbasin käe eemale, jätsin juustunoa sinnapaika ja võtsin pöidla enda teise kätte. Teate küll seda kiiret liigutust. Refleks, mis sa ikka ära teed.
Aga mitte sellest otseselt ei tahtnud ma rääkida, et mulle see juustunuga ei meeldi.. Plaastritest ka mitte, kui aus olla... Aga sellest, et meil Mairoga on huvitav (loe imelik, kui tahad) suhe. Nimelt hakkas tema kohe minu peale karjuma. Mina jooksin eest ära, tema karjus mulle veel vannituppa järgi, kuidas ma ei tohiks ikka ennast lõikuda juustunoaga ja what not. Kuna see juustunuga on väga koba, siis ta mu pöialt katki ei teinud, mis on väga positiivne. Aga nüüd Nannyt vaadates ja plaastritest mõeldes ja avastades, kuidas meil Mairoga on imelik suhe... Mõtlesingi sellest.
Eile õhtul istusime köögilaua ääres ja ma miskipärast vaatasin ta kõrva taha. Go figure, miks mul sinna asja oli. Aga tal oli sealt katki ja ma hakkasin karjuma ta peale, et miks ta katki on ja et ta ei tohi seda näppida. Ta on üldse mul koguaeg igalt poolt katki... Aga mis sa ära teed - mees vehib tööl koguaeg teravate nugade ja kuumade pottide-pannidega. Pole loogiline, et ta täiesti terve püsib... Aga siiski.
Me karjume üldse üksteise peale mõttetute asjade pärast... Go figure, miks me nii teeme.
Edit: Näiteks sain ma sõnumi:"Tsau,musi!Ma kraadin end.Suht kehv on olla.Nohu,peavalu ja külmavärinad.Tahan,et mind soendaksid:*" Siis:"Tegin sulle ära.38.2.Jään nüüd magama.Head ööd mu armas:*" Ja mida mina tegin? Helistasin talle. Tema:"Tsau, musi!" Mina:"Seleta! Ma ju keelasin sul haigeks jääda! Miks sa alati mulle vastu hakkad?!"

Mul on teisipäeval eksam ja ma ei ole peaaegu üldse õppinud. Ma ei ole sessiks valmis. Ma ei taha. Päris ausalt. Ei taha!

Kaheksa on enne üheksat.

Mairo viis meelde jätta, mis kell ma sündisin.

Selle lausega ühele poole saadud, jätkan muudel teemadel. Esiteks tunnen end halvasti. Ma lihtsalt teen kõike muud kui blogin. Mis on üpris ebameeldiv, arvestades, et mulle tegelikult meeldib blogida. Aga... Teen kõike muud - kasulikku ja kasutut - aga ei taha blogida? Ma ei tea. See tundub loogiline, samas mitte.

Sain vahepeal 20. Kolmteist päeva tagasi, kui täpne olla. Homme, esmaspäeval, möödub kaks aastat päevast, mil enda randmele päikese tätoveerida lasin. Ikka veel ei kahetse, kui see sind huvitama peaks. Ta on mul ikka ilus, armas ja eelkõige minu. Nüüd, kus soojad ilmad peale tulevad, panen Päikest jälle üha rohkem tähele. See on päris mõnus, kas tead. Ma tean, et kui inimesed seda näevad, siis neil tekivad arvamused. Mitte tingimata halvad, aga siiski. Vahel ma tahaks, et keegi midagi ütleks. Aga samas... Peaasi, et minul hea oleks, eks? Olen edev, tervist.

Oma kahekümnenda sünnipäeva veetsin Mairo juures maal. Tegime lõket, grilli, olime niisama. Tore oli, mulle meeldis. Ühel hetkel läks üks Mairo õdedest magama ja mina kolisin pingile lõkke ääres ja viskasin end sinna pikali - soe oli. Rääkisime Janeki & Mairoga juttu ja ühel hetkel tegin ma silmad lahti ja otsustasin, et lähen tuppa magama. Jäin õue pingile lambist magama nagu parm. Mul oli naljakas.
Ma ei tea, kui paljud teist teavad, aga mul on teema oma sünnikellaajaga olnud viimased mitu aastat juba. Kui ma kuusteist sain, siis olime Kätu ja Kailiga Väätsal ja mängisime vastu mingit seina tennist. Kui ma seitseteist sain, siis seisin suurima tõenäosusega trepikojas Rebekaga - ta tõi mulle mu kingi. Mu "I love Jacob" padja. Kui ma kaheksateist sain, siis ma seisin keset elutuba issiga. Kui ma üheksateist sain, siis me olime Maretiga Paide tehisjärve ääres, mul olid varbad vees ja ma kuulasin Tätte sõprade laul number kuute. Kui ma kakskümmend sain, siis ma seisin Mairo seljataga, hoidsin talt ümbert kinni, oma telefoni tema näo ees, näitasin talle, kui kell muutus viiekümne ühest viiekümne kaheks. Ütlesin:"Musi, vaata. Ma olen vana." Ta ütles:"Musi, vaata. Sa oled vana."
Panin omale see aasta äratuse, et ei unustaks. Unustasin selle, kuni see piuksuma hakkas kaks minutit enne. Elleka hakkas ära minema, Mairol tuli meelde, et ma ei ole kooki pakkunud. Läksin sellele järgi, võtsin vormi ümbert, mõtlesin, et kuidas oleks parim lõigata, millega oleks parim lõigata - telefon helises. Ma tahtsin kindlasti Mairoga olla sellel hetkel, sellepärast tõmbasin kahvli-noa-lusika sahtli lahti, võtsin sealt esimese ettejuhtuva võinoa ja lõin selle suvalt keset kooki püsti. Kähku kummarid jalga, õue - kook lauale, samal ajal vaatasin, et mis kell on. Ja siis jätsin koogi sinna, teistele lahti lõigata ja läksin Mairo juurde. Ja seda lugu te olete juba kuulnud.

Mulle helistasid nii paljud inimesed! Ja see tegi mind rõõmsaks. Telefonikõned, sõnumid, kõik see, mis ei olnud mu FB seinal. See oli nii armas! Mairole see hommik väga ei meeldinud ja ühel hetkel oli ta veendunud, et ma pean visiitkaardile vastama. Nimelt helistas mulle kell 8:52, täpselt kaksteist tundi enne, kui vanaks sain, mu tädi Enelin Soomest. Sirutasin end telefoni järele ja pillasin selle maha. Äratasin Mairo, et ta mulle maast telefoni annaks, ta andis mulle visiitkaardi. Mul oli naljakas. Sain siiski lõpuks oma telefoni ka kätte.

Vahepeal oli kool. Selline... Tavaline. Mingi hetk kaotasin oma vihmavarju, järgmisel päeval sain tagasi. Käisin Kaili sünnipäeval, tõin Omari Tartusse, sain Omarile luku, jäin haigeks. Pole temaga rohkem sõita saanud, kui see eelmine pühapäev Lõunakast koju. Natuke kurb, aga mis sa ikka ära teed. Nohusena ringi liigun, aga rattaga sõita ei taha. Reedel jõudis mu armas haigus ka nii kaugele, et pigistasin välja väikese palaviku. 37. Käisin koolis, tulin koju, kraadisin uuesti - 37,5 vms. Minu jaoks mitte oluline palavik, aga kraadiklaasil üle punase joone, järelikult palavik.
Nagu me teame, siis mõned asjad ei muutu. Nii ka see reede küsis Eva mu käest, kas ma lähen bussiga koju. Ütlesin ja. Ütles, et hea. Kui ma ei läheks, siis ta hakkaks mu peale karjuma. Või midagi sellist. Ja see oli nii armas! Tavaliselt tuleb peale bussiküsimust kiun, et miks ma temaga jala ei lähe. Aga mitte seekord! Seekord olin ma tubli, et bussiga läksin.
Bussis olin hea inimene ja komposteerisin kahe noormehe piletid. Kodus olin haige, sõin ja magasin. Felt good.

Nüüd olen tervem juba. Eile tarbisin palju küüslauku, sellepärast ehk? Mine tea! Sellel kindlasti oli oma osa. Ja täna hommikul sain ka isu täis magada.

Nüüd on küll aeg midagi kasulikku jälle teha... Miks mitte aega raisata ja blogisse pilte lisada!

Ükskord tõin poest Mattise mänguauto ära.

Sõbrunesin kiisuga, kes mulle hiljem kallale tuli.

Öölaulupidu.

B-Day kook.

Mairo lõket süütamas.

Kätlu Veider

Pime. Lõke. Vasja.

Home alone. Kirst aknalaual, beebiõli Oli&On ja päikeseloojang.

Nonäedsiis. Oleksingi unustanud! Ma ei ela enam Paides! Kõik läheb meelest, vot kus lops...