Alustan teisipäeva rage'iga. Teisipäev on mul kole päev! Üheksa tundi loenguid järjest kolmes erinevas majas. Ehk siis neli loengut. Sellel teisipäeval, neljateistkümnendal veebruaril, oli esimest korda õiguse aluste loeng. Ja kuigi mõni teist võib-olla mõtleb, et dafuq, siis tegelikult on hea loeng! Aga!!! Kolm hüüumärki, sest see on oluline - see loeng on mingite vanadega koos. Mitte vanadega nagu kolmanda või teise kursuse tudengid. Vaid vanad nagu... Vanad! Üks mees, kes mu kõrval istus, oli kunagi ühe mu kursaõe geograafia õpetaja, for crying out loud! Ja okei, mul ei ole endast vanemate inimeste vastu midagi, ausalt, aga kui... Urgh.
Seletan. Mees minu kõrval seletas! Ta seletas kogu aeg! Lihtsalt nagu... Oleks siis teemastki rääkinud! Ei! Esimene jutt, mida ta oma läheduses istuva mehega räägib? Sink. Lihtsalt. SINK! Loeng ei olnud siis veel peal, niiet okei. Räägi singist, kui tahad. Ma ei saa sind keelata. Aga kui õppejõud on loenguga pihta hakanud, end tutvustanud ja seletab juba meile, mis aines toimuma hakkab, siis... Siis palun ole tasa! Sa ei tohi siis enam rääkida! Kui sa just ei räägi üle auditooriumi õppejõule vastamise eesmärgil. Niisama üle auditooriumi rääkida on lubamatu!
Kujutage seda nüüd ette - terve audikas naerab, sest õppejõud tegi nalja ja siis. Sa ei naera. SEST SA EI KUULNUD NALJA! SEST SINK! Ja ei saa sellele segajale väga midagi öelda ka. Sest kui ta vait on, räägib õppejõud ja kui ta räägib, räägib õppejõud ka ja tahad keskenduda õppejõule! Kaisa minu kõrvalt tegi korraks üle minu vaigistavat sisinat, mis ei andnud tulemust. Mina pöörasin kaks korda järjest väga kiirelt end ümber ja vahtisin vihase pilguga, aga ma olen mittekeegi, mind ei märgata.
Oli veel imelikke juhtumisi selle loengu ajal. Näiteks peaksin mina olema see esmakursuslane, kes kirjutab kolme erineva värviga, highlightib kõike, kirjutab kõik üles... Aga ei! Minu kõrval kirjutas mees rohelisega lehe ülemisse äärde:"ÕIGUSE ALUSED" sinna alla punasega õppejõu nime:"GAABRIEL TAVITS" ja siis hakkas sinise pastakaga konspekteerima. Mina sealsamas kõrval kirjutan kõik ühesuguse sinise pastakaga ja olen rahul.
Sellel mehel oli kaks raamatut. Kaasas. [Viitan siinkohal Dagö laulule Mind sa ei tea.] Ta võttis ühe neist kahsest raamatust, lehitses häälekalt, luges, lehitses, pani kotti tagasi. Istus, konspekteeris, seletas. Võttis teise raamatu. Vaatas seda mõlemalt poolt, lasi kiirelt läbi lehtede, lehitses aeglaselt ja häälekalt, luges, kuulas, seletas, lehitses. Pani raamatu kotti tagasi. Võttis esimese jälle välja. Ja ühel hetkel leidis midagi, mis vist oli oluline. Näitas seda mehele enda kõrval. Mees küsis, et mis raamat see on, mees minu kõrval näitas talle raamatu kaand, nühkis nimetissõrmega raamatu pealkirja peal. Mitu korda. Edasi-tagasi. Ja siis autori nime peal. Mitu korda. Edasi-tagasi. Jäi mulje nagu oleks üks neist vaimupuudega. Ma arvan, et pigem see mees minu kõrval. Miks ta arvas, et ta sõber ise lugeda ei oska, ma ei tea. Miks ta arvas, et kui ta kaanele vao sisse nühib, siis on parem lugeda, ma ei tea.
Läksin loengust ära, olin rage ja mõtlesin, et tegelikult ei tohiks ma nii kurjaks minna ühe inimese peale. Mina ei ole süüdi. Ja ma oleks pidanud kohe alguses talle ütlema, et ta on häiriv. Järeldus? Ise olen süüdi. Aga mina ei ole süüdi!
Ja teine rage, mis kohe tuleb, on seotud sõbrapäevaga, valentinipäevaga ja neljateistkümnenda veebruariga üleüldiselt. Mulle pole see päev peaaegu kunagi meeldinud. Lapsena oli ikka tore kaarte teha ja mis iganes. Mäletan, et kord sain endale isegi ühe väikese orangutani ühe klassivenna käest. Kodus nägin seda alles. Kogemata astusin pealegi vist.. Ma ei mäleta. Aga meelde tuli. See ahv, see päev, see, et mu klassijuhataja närvi läks selle peale, et mulle mu uus ahv meeldis. Ta läks üldse iga asja peale närvi. Aga see vist kaldub teemast kõrvale, kas pole?
Miks ma ei salli sõbrapäeva? Ei, asi ei ole selles, et pea iga neljateistkümnes veebruar enne tänast olen olnud forever alone. See ei mängi minu elus üldse mingit rolli... Kõigepealt. Dilemma! Pean seletama ära oma dilemma, siis saan tagasi oma rage'i juurde, mis ei tundugi enam nii rage...
Dilemma seisneb selles, et kalender ütleb valentinipäev, eestlased ütlevad sõbrapäev, üksikud ütlevad Forever Alone Day või Singles Awareness Day (SAD). Valentinipäev on kuidagi väga Ameerikalik. See on roosad ja punased südamed, kommid, armastus, salajased austajad, pidulikud õhtusöögid... Armastus teise inimese vastu. Ja mitte selline armastus nagu minul on oma ema või õe või venna või isa vastu. Vaid selline armastus nagu minu issil on mu emme vastu, nagu minul on Mairo vastu. Nagu sinul sinu kallima vastu. Kalendri järgi peaksime selle päeva veetma selle inimesega, keda armastad, aga kes ei ole sinuga suguluses ega tavalises sõprussuhtes. Ja siis eestlased. Sõbrapäev. Sõbrapäev tähendab sõbraluuletusi, kaarte, kallistusi... Peaksid veetma aega oma sõpradega ja tänama neid selle eest, et nad on su sõbrad. Kord aastas on see päev, kus sa lähed oma sõbra juurde, kallistad teda ja oled temaga terve päev koos, sellepärast, et ta on su sõber ja on sõbrapäev. Ja Forever Alone ei oska ma kommenteerida. Ühest küljest on see kui valentinipäevaga seoses. Päev otsa käivad paarid ringi ja amelevad igal pool, sest nad peavad oma armastust kuidagi näitama. Loneritele käib see närvidele, sest nad tahavad ka kellegagi ameleda ja käest kinni jalutada ja what not. Samas võib Forever Alone mahtuda ka sõbrapäeva piiridesse, kus loner on keegi, kellel ei ole sõpru. Ta peab vaatama, kuidas teised jagavad šokolaadi ja kaarte ja on nii rõõmsad. Ja siis on üks Forever Alone, kellel ei ole sõpru, keda mitte keegi ei kallista... Mida ma ajan? Sõbrapäeval ei ole keegi Forever Alone, sest kõik on sinu parimad sõbrad. Kõik kallistavad sind, kuigi teavad sind heal juhul ainult nägupidi...
Ja nüüd siis mina. Miks ma seda ei salli? Ma ei oska seda kuidagi enda jaoks määratleda. Ühest küljest peaksin ma kokku koguma kõik oma sõbrad, rääkima nendega juttu, me peaks sööma šokolaadi ja olema rõõmsad. Teisest küljest peaksin ma selle päeva veetma oma mehega... Aga mida ma tegelikult tegema pean sellel päeval? Seitse tundi loengus olema, kodus sööma, õppima ja puhkama. Kuna kolmapäevad on mul vabad, siis õppida saan ka kolmapäeval...
Ma ei veetnud seda teisipäeva Mairoga, sest Mairo oli tööl. Ma ei olnud oma sõpradega, sest olin seitse tundi loengus ja kui koju tulin, oli Kätu sõbranna juures. Ma tulin koolist, vahetasin riided, sõin ülekeedetud riisi, vaatasin youtube'i videosid, rääkisin südaöösel Kätuga paar sõna ja läksin magama. Ja teate mis? Ma olin rahul.
Kuigi ma ei ole neljateistkümnendal veebruaril nii meelestatud, nagu enamus teisi inimesi, oli seda Mairo ja ta tegi mulle kingi. Hommikul kella nelja ajal, kui ta tuli, andis selle mulle ja me läksime magama. See nägi armas välja. Ja oli armas. Ma tundsin end pärast nuustiku ja räbalana. Lihtsalt selle pärast, et tema oli nii armas ja minul oli sügavalt ükskõik
 |
| Ajalehepaberisse mässitud, vetsupaberist slehv peal. (: |
Kuigi olen seda blogi kirjutanud juba nädal aega, ei ole ma sellega ikka veel valmis. Mul on ikka tunne, et ma ei ole veel selle postiga valmis saada. See on kuidagi poolik. Kuigi... Rage... Ma arvan, et kirjutan veel viimase rage'i ja... Ja siis paiskan selle netiavarustesse. Või tegelikult... Sinu jaoks see juba on netiavarustes... Saa minust ka aru, ma ei ole päris normaalne(:
Kevad. Ma ootan kevadet! Jah, ma tean. Alles kirjutasin, et talv on tore ja puha. Saab käia poolpaljalt väljas, kõik on ühtlaselt valge, nii tore on! Mulle meeldib talv, jah meeldib! Aga samas ei meeldi. Ja seda mitme erineva põhjuse pärast. Näiteks! Kõik on nii valge! Võta oma koer ja mine temaga kuskile kaugemale, kui parki, kus sõidavad lapsed kelkudega ja aelevad vahest mööda maad. Minul ajab see ka südame pahaks, kui ma pean vaatama sinu koera väljaheiteid, kui ma kõnnin kodupoole. Muidugi võiksid sa ka ära koristada oma koera järelt, aga palun! Ära ole nii mugav! Kuidas sulle meeldiks, kui mina terve sinu kodutee täis lägastaks? Ei meeldiks vist. Mõtle selle peale, kallis koeraomanik.
Mulle ei meeldi talvel bussiga sõita. Linnaliinibussiga, ma mõtlen. Jaa, see on alati inimesi täis, aga talvel eriti. Kõik on paksult riides ja ühe rohkem inimesi tahab mugavalt bussiga sõita. Aga bussid on nii täis! Inimesed on nii tüütud! Ma tahan kevadet. Ma tahan puhast asfalti, et ma saaks tuua oma ratta Tartusse ja sellega loengutes käia. Ma ei viitsi enam inimesi taluda. Ma ei viitsi pakse inimesi bussis taluda ja ma ei taha, et teised peaksid mind taluma.
Kirjutasin seda posti nädal aega. Ei oskagi nüüd öelda, kas ta sai valmis. Ma ei ütleks nii. Aga ma ei taha enam kinni hoida. Ma tahan selle sulle anda. Võta. Ma ei keela. Jaga, kui soovid, ma ei saada sulle kante peale. Kasuta täpselt nii, kuidas tahad. Kisu mu sõnad kontekstist välja, tunne ennast puudutatuna. Ma ei huvitu sellest enam. Hetkel mitte.
Ilusat õhtut sulle!
0 sisemonoloogi.:
Postita kommentaar