Try to keep up

with me. I'm in the zone.

Tartus on hea elada.
Alles paar päeva tagasi oli mul kiun, et mulle ei meeldi bussiliiklus. Et mulle ei meeldi linnaliinibussiliiklus. Mulle ei meeldi, kuidas on inimesi, kes arvavad, et ainult neil on õigus istuda või ainult nemad tahavad bussi, ainult nemad tahavad välja... Mulle ei meeldi, kuidas bussi põrand on lögane, kuidas tihtipeale ei ole kuskilt kinni hoida, sest inimesi on nii palju. Mulle ei meeldi, kuidas ma ei ole kunagi kindel, kas buss on juba läinud või alles tuleb. Ei ole väga meeldiv.
Samas meeldib mulle Tartu bussiliiklus. Need bussid on mu juba kaks korda siiralt naeratama pannud. Tegelikult rohkem, aga täna ei loe neid kordi, kus ma olin lihtsalt õnnelik, et buss tuleb ja ma saan koju. Esimene kord oli neliteist veebruar. Ma tean, et alles rääkisin, kuidas mulle see päev ei meeldi. Aga miskipärast oli hommikul bussiesisel tablool kollakat südant nähes meeldiv olla. Ma naeratasin sellele bussile ja tundsin end hetkeks hästi. See ei olnud ainus buss, millega sõitsin. Teisel bussil samas ei pannud tähele, kas seal oli südameid või mitte. Aga koju sõites nägin, et ühel teisel bussil oli bussi kõrval olevale tabloole kirjutatud "Miss Valentine". Ma sõitsin ja naeratasin. Olin väsinud, tahtsin koju. Pikk maa oli veel sõita. Paar peatust tagasi oli Janne maha läinud ja just eelmises astus bussilt maha Kätu.
Täna hommikul ootasin Kaunase puiesteel bussi number 20 ja vaatasin, et sõidavad mööda bussid, kus lipukesed lehvivad. Ühest sain aru - punase-valge kirju Tartu linna lipp, aga teist ei näinud. Ei saanud aru, kas oli tegemist riigilipuga või mitte. Aga ei tundunud. Kuni minu ees seisis buss number kümme ja nägin - Tartu linn & Sebe. Naeratasin. Nii tore oli. Ma isegi ei tea, miks. Lihtsalt tundus, et on tore.
Linnas on lambipostide küljes ka lipud. Riigilipud ja linnalipud.

Pidulik.