See blogipost sai alguse ühest lausest - kas ma olen halb kuulaja? Millest see küsimus üldse? Tundsin end täna keset linna bussi oodates halva kuulajana. Olin just öelnud tsau Merlele, kes läks poodi ja ise läksin seisin vana kaupsi ees ja ootasin bussi, mis pidi kaheksa minuti jooksul tulema. Tuli kümne minuti pärast, aga ma ei kurda... Seisin, rääkisin emmega telefonis juttu. Minust meetrike eemal seisis üks tüdruk, ta oli ka üksi, nagu mina. Ma ei oleks talle muidu tähelepanu pööranud, aga... Tema juurde astus üks mees. See mees ei olnud enam oma esimeses nooruses, ka ei olnud tal eriti välimust. Mees pakkus tüdrukule ühte karpi. Selline ümmargune, peal oli kirsi pilt... Metallist. Teate küll. Kommikarbid on sellised. Vanasti vähemalt olid. Tüdruk ei öelnud minu teada sellele mehele midagi. Ta lihtsalt otsustas ühel hetkel eemale kõndida ja oodata bussi natukene eemal. Mees pani võttis oma karbi ja tuli sellega minu ette. Pakkus seda mulle. Naeratasin, tänasin viisakalt ja ütlesin, et mul ei ole seda karpi vaja. Lisasin, et temal kindlasti on. Ja siis pidasime väikese vestluse teemal kui ilus see karp on. Saanud aru, et ka mina seda karpi ei taha, pani ta selle endale kotti ja rääkis endast. Ütles, et ta tunneb end halvasti. Ütles, et tal olid mingid probleemid ema ja vennaga. Siis vahetasime paar sõna sellel teemal, et inimesed surevad ükskord ära ja sealt august enam keegi tagasi ei tule. "Kas keegi selle peale ka mõtleb?" "Ma arvan, et kõik mõtlevad selle peale mingil määral." Siis vahetasime veel paar sõna, ta ulatas mulle oma käe, ma võtsin selle vastu ja surusin seda. Ta tõstis mu käe enda suule lähemale ja ma tegin protesteerivat häält ning üritasin oma kätt ära tõmmata. Ta lasi mu käe lahti ja kinnitas, et ei tahtnud mu kätt endale võtta, astus trepist üles ja läks. Ma tahtsin talle seletada, et mul ei olnud tema vastu midagi, aga mul on lihtsalt isikliku ruumiga väikesed probleemid.
Seisime vana kaubamaja ees ja ma ootasin bussi. Autod sõitsid, foor piiksus, inimesed sagisid... Ja see mees minu vastas rääkis võrdlemisi vaikselt. Ma ei kuulnud teda alati päris hästi. Ma ei ole praegu enam isegi kindel, kas tahtsin teda kuulda. Arvatavasti tahtsin, aga kartsin olla imelik ning küsida kõige peale:"Kuidas palun?/Mida?" See ei tundunud viisakas. Hiljem, kui bussiga sõitsin, mõtlesin uuesti juhtunule ja üritasin otsustada, kas ma käitusin valesti. Kas ma oleks pidanud karbi vastu võtma? Kas ma oleksin pidanud küsima üle, kui ei kuulnud? Kas ma oleksin pidanud seletama talle oma isikliku ruumi probleeme? Kas ma oleks pidanud teda kuidagi aitama?
Hiljem kodus, kui mõtlesin, et mida kirjutan, meenutasin sõnu, mida viimati kuulsin filmis Sügisball. "Kas ma ei ole sulle öelnud, et võõraste onudega ei tohi rääkida?" Üritasin meenutada, kas ka minu emme mulle nii on öelnud. Jõudsin järeldusele, et arvatavasti on, kuigi ma seda ise ei mäleta. See lihtsalt on midagi, mida väikestele lastele räägitakse - võõrastega ei tohi rääkida. Ja siis mina, kui tulevane sotsiaaltöötaja, seisin keset linna ja rääkisin mehega, kes ei olnud parimal elujärjel ja ma ei tundnud, et ma ei tohiks temaga rääkida. Ma ei tundnud, et ma peaks eemale astuma, end ohustatuna tundma... Ma lihtsalt vestlesin.
Ja siit küsimused, mis mul vahepeal tekkisid enda suhtes. Kas ma olen halb kuulaja, sest ei vaevunudki süvenema võõra inimese vestlusesse? Kas ma olen halb inimene, sest ei pakkunud mitte mingil muul viisil oma abi, peale paari lahke sõna ja mõne siira naeratuse?
Kallis lugeja. Mida sina oleksid teinud? Mida sina minust arvad? Kas ma oleks pidanud tegema midagi teistmoodi? Kas ma oleksin pidanud... Ma isegi ei tea, mida ma tegema oleks pidanud.
Kallis lugeja!
Ilusat päeva sulle! Ma loodan, et sa naeratad rohkem kui korra ja vähemalt ühel hetkel saad öelda, et sa oled siiralt õnnelik. Sa oled mulle oluline, kallis lugeja! Ma tahan, et sul läheks hästi,
2 sisemonoloogi.:
ma arvan, et see on hea, et sa temaga rääkisid. vahel inimestel polegi muud vaja, kui lihtsalt kellegagi rääkida. sa oled hea inimene.
Ma ise jõudsin ka sellele järeldusele lõpuks. Samas on tore, et ma ei ole ainuke, kes nii arvab.
Aitäh, Maarja.
Postita kommentaar