Kust see nüüd tuli? Nimelt saatis Maarja mulle lingi ühte gruppi Facebookis. Järjejutud vms. Ütles mulle, et see on kõige hullem jutt, mida ma kunagi üldse loen. Tal oli õigus. See jutt... Kõik selles oli halb! Kirjaviis, mõte, grammatika, tegelased... Kõik, mis ühe jutuga valesti saab olla, oli seal täiesti olemas. Isegi rohkem, kui kõik.
Ja siis ma lugesin need jutud läbi, liitusin grupiga, ootasin, et mind liikmeks võetaks ja siiamaani olen kirjutanud kolm A4 teksti sellele "kirjanikule" mis tema jutuga kõik valesti on. Ja see on esimene "peatükk". Selles suhtes, et seal on neid niinimetatud peatükke või osasid kümme, kui ma õigesti mäletan. Üks hullem kui teine. Siiralt.
Loen ka üht teist järjejuttu, mis võrreldes selle Facebooki omaga, on puhas kuld. Kuigi ka seal on kõik valesti. Ja ma olen seda ka korduvalt välja toonud sellele teisele "kirjanikule", kes muide vist on kunstnik ka. Noored tänapäeval. Kõiges on nad osavad.
Iseenesest ma leian, et sellest ei ole midagi hullu, kui noored joonistavad ja kirjutavad, aga mingi kriitikameel võiks enda suhtes siiski olla. Eriti kirjutamise puhul. Minul on. Aga ma olen selle alla surunud, kui ma kirjutan oma tavalist blogi. Mitte, et mul oleks kuskil mujal mingi blogi, kus ma kirjutan järjejuttu. Kui ma seda teeks, siis ma... Ma kustutaks, kirjutaks, kustutaks, kirjutaks, kustutaks, kustutaks, kustutaks. Mitte midagi ei saaks kirja, sest kõik oleks valesti.
Aga mu oma blogi... Kunagi aastate pärast on mul ilmselt piinlik - mu jutt ei ole alati(kunagi) sisutihe, selles puudub tihtipeale igasugune seos, vahetevahel on sisse sattunud idiootseid vigu ja sõnavara muutub mul ka iga aastaga. Muidugi on mul kunagi piinlik. Aga see on mu blogi. Kui mina endale piinlikkust ei valmista, kes siis?
Kaldun teemast kõrvale...
Teate, kes ma hetkel olen? Kõrgharidust omandav koduperenaine. Ja kui ma oma kõrghariduse kätte saan, oskan ma väga hästi põrandaid pesta, mööblit liigutada, küürida ka kõige kitsamaid ja ebameeldivamaid kohti, küpsetada kringleid ja kooke, teha arvestataval tasemel süüa, pesta pesu, triikida pesu, pesta nõusid... Minust saab kõrgharidusega koduperenaine ja ma siiralt loodan, et kõige selle kõrvalt jaksan ma siiski sotsiaaltöötaja ka olla...
Helistasin täna emmele, ta helistas mulle suht kohe tagasi ja teatas, et Mattis tahab minuga rääkida. Ütles, et kui Mattis tasa on, et siis ma paneks telefoni lihtsalt ära. Aga Mattis ei olnud vait. Mattis rääkis! Ja nii kaua! 22 minutit ja 38 sekundit. Ma jõudsin selle aja jooksul mitu korda öelda, et Mattis lõpetame nüüd ära, emme jõudis ka korraks vahele segada, vaadata, kas ma olen ikka telefoni otsas ja siis jõudsin mina veel Mattisele öelda, et lõpetame nüüd ära. Ta ei tahtnud. Ta ei tahtnud veel toimetama minna ja siis ma ei saanud ka telefoni lihtsalt ära panna. Mul ei olnud südant selle jaoks. Ja siis ühel hetkel Mattis:"Lõpetame siis ära. Tsau!" Ja nii saigi meie jutt läbi.
Ühel hetkel meie vestluses küsisin, et kas ta mulle musi teeb, ütles, et ei saa. "Ma ei saa. Sa oled Tartus." Ma armastan oma väikevenda niiiiiiiiiiiiiiiiiii väga!
Lubas mulle kalli ja musi teha, kui ma koju lähen.
0 sisemonoloogi.:
Postita kommentaar