People around me.

Ja jutt sellest, kuidas negatiivne saab siiski muutuda positiivseks.

Nädal aega tagasi, neljapäeval, panin kooli poole nii kiirelt jooksu, et unustasin salli kaela panna. Oli kiire, ei jõudnud! Ja õues oli kole... Eva oli kuri mu peale natukene, et mul salli kaelas ei olnud. Ja ma siis üritasin seletada, et ma jooksin bussile, mul ei olnud aega, et salli otsida. Eva võttis oma kaelast sallid, keris need lahti ja pani ühe minule kaela. Mul oli hea soe koju minna.
Koduteel mõtlesin, et küll Eva on ikka armas ja et mul on vedanud, et mul nii head sõbrad on!
Hiljem käis Helena külas ja me sõime end pooleks.

Eile helistas mulle Toomas, ütles et on Tartu lähedal tööl ja ma kutsusin ta ööseks enda juurde. Ütles, et ta ei saa - kuhu ta siis rekka paneb? Mina ikka meelitasin, et tule ikka! "Ma võin sulle isegi rätiku anda, saad duši alla minna!" Toomas:"Vot pesta tahaks küll..." Ja siis ma lubasin ta riided ka kähku ära pesta. Ja ta helistas ülemusele, ütles mulle, et tuleb mu juurde. Ma olin õnnelik, hakkasin juba rohkem süüa tegema, kuni ükskord Toomas jälle helistas, et sõidab Paide poole, tal haagis katki. Minu tegi see õnnetuks, aga sain aru. Ega ta ei saa katkise masinaga siia tulla. Ütlesin, et küllap ta siis tuleb mõni teine kord!
Selletõttu, et otsustasin topelt süüa teha, otsustasin mitte minna vaatama üht etendust. Ja siis kui Toomas teatas, et ta ikka ei tule, oli mul mingi osa oma pesu masinas ja söögitegu alles pooleli ja kell niipalju, et enam ei oleks jõudnud näidendeid vaatama.
Selle asemel tegin kotletid valmis, olin Facebookis. Nägin, et Paula kaotas oma kassi. Ma teadsin, kui väga ta teda siia Tartu üldse ootas ja siis ma kohe jagasin, et Joosep on kadunud! Hakkasime Paulaga rääkima, olin ise peaaegu pisarates, et kassikene kadunud on. Mulle ei meeldi, kui miisud ei ole kodus.
Pakkusin end appi miisut otsima. Käisime kaks tundi mööda Annelinna, kss-kssitasime ja kutsusime Joosepit. Ühel hetkel hakkas üks oranž kass meid jälitama ja see võis päris veider välja näha - meie otsime kassi, üks ajab meid taga. Varsti otsustasime minna naabrite ustele koputama, et kas keegi on ehk näinud. Kolm ust, kust vastati, ütlesid, et nad nägid, kuidas kass siin päev otsa magas ja siis teise ukse taga magas.
Ühel hetkel pakkus Paula, et läheks viiendale. Koputasime ühele uksele, mitte mingit vastust. Siis teisele. Paula:"Tervist, ma olen teie alumine naaber ja mul läks kass kaduma. Selline suur, musta-halli-valge kirju..." Naine:"Jah. Ta on siin. Mu voodi all."
Nimelt otsustas see hea naine, et nii kena miisu ei tohiks magada keset teed maja ees, autod sõidavad ja puha. Ja siis ta võttis Joosepi enda juurde. Joosep ise koju jõudes ei olnud väga vaimustuses. Ta oleks hea meelega uuesti välja läinud.
Aga miisu oli olemas. (:

Täna ostsin lõunaka rimist muuhulgas kaks pärmi. Koju jõudsin - üks hallitas. Võtsin teise. See ka hallitas. Rebase Rimi oli vastutulelik ja vahetas mulle need välja, helistas Lõunakeskusesse ja käskis pärmid üle vaadata. Tegi mul tuju heaks.

Tegime Mairoga pitsat. Ja nüüd ma tahan magada. Päev otsa Mairoga veeta... Väsitav. Ma armastan teda, aga ma ei suuda temaga päev otsa poes olla, kus on niigi närviline. Ma väsin siis ära...

I love the people around me. (: