kolmapäev, 19. jaanuar 2011

Osa number üks.

Et sundida end edasi kirjutama ja samal ajal rahuldada teie vajadust selle järele, otsustasin kirjutada illustratiivsemalt ning lisada osade kaupa. Uskuge mind, ma tahan, et kõik oleks ilus ja peaaegu täiuslik, seega pean ülekirjeldama väikeseid detaile ja juurde mõtlema suuremaid. Kui ei sobi, anna teada ja ma luban, et ma ei kirjuta kuiva teksti teemal ütles-tema-naeris-tema. Mul pohh, peaasi siiski, et mulle endale meeldiks. Ma leian vähemalt nii. (:
Siiski loe siit välja, et kirjutasin peaaegu A4 võrra teksti juurde ega jõudnud palju kaugemale. Lihtsalt täiustasin olemasolevat. Ja mul on tegelikult vabandus olemas - aitasin kirjutamises õde, kes selles siiski nii osav ei ole kui mina. [Nagu me Krissuga leidsime. Mina:"Ennast kiitmast ma ei väsi..." Krissu:"Ja kui väsin siis puhkan ja hakkan otsast peale."]

Behold! The first part of epicness to be!

Klahviklõbin. Vaene avaldamata kirjanik ohkab ja leiab endale tükk aega muud tegevust, enne kui viimaks tühja lehe enda ette võtab ja tegeleb sellega, millega vaesed avaldamata kirjanikud tegelevad - üritavad meeleheitlikult avaldatuks saada. Ei loe see, et ei ole päevade kaupa korralikult söönud ega ka maganud eriti. See ei ole oluline, sest vaid üks lugu võib muuta elu ja järsku on palju aega söömiseks ja magamiseks, sest et inimesed teavad sinust - oled avaldatud.

Iga piduline saabus täpselt nii nagu endale mugav oli. Või nii, nagu keegi harjunud oli. Piraat leidis endale veeteed, et oma suure laevaga kohale purjetada, samal ajal kui Kirjanik mööda lumist teed käis, luuletas ja hääletas. Baleriinil ei olnud probleemi, kuigi ka tema oma jalavaeva kulutas. Olles aga õppinud vastavaid hüppeid ja pöördeid, ei hakanud tal külm isegi mitte. Tsiviliseeritud inimesena aga muretses Fotograaf endale autojuhu ning sõitis kohale, korjates tee pealt üles silla alla kinni jäänud Piraadi, jala välja väänanud Baleriini ja külmast kange Kirjaniku.

Kui Kirjanik, Fotograaf, Piraat ja Baleriin ühel ajal uksest sisse astusid, ei olnud kohal palju inimesi. Mustkunstnik, kes ilmselt juba tunde seal veetis, oli võlunud toidu kaussidesse ja taldrikutesse, seda kõike Treeneri valvsa pilgu ja kindlakäelise juhendamise all. Ei saanud ometi lubada ainsatki viga. Harjutatud ju oli ja ka mäng pidi minema ilusti. Et kõik oleks inimsõbralik ja ohutu, oli nurgas malbelt naeratav Arstitädi kõik üle vaadanud ja vaktsineeris pea iga sissetulija. Värskelt tulijad riietusid lahti ning tervitasid külalisi. Suruti kätt Treeneriga, kui kõrgema võimuga ning liiguti uksest eemale, et lasta sisse uued inimesed, kes samuti mängust osa soovisid saada või lootsid lihtsalt natukene nalja näha.

Iseenda kokkuklpositud autoga saabunud Tisler vaatas kiirelt üle puidust konstruktsioonid ning kõpitses siin seal elemente, mis tundusid ebastabiilsed. Tema ustav abiline Maaler võõpas kõik kohe üle, et töö jääks professionaalne ja esteetiline.

Kiirabiautos saabunud Medõde käis ringi ning tegi kindlaks, kas kõik ikka on turvaline. Ta kontrollis üle kas esmaabikomplektis on piisavalt plaastreid ja sidemeid, et kõik haavad kinni siduda ja ka puhtaks teha. Ta ootas küll vaba õhtut, aga ei saanud ju ometi hooletu olla!

Langevarjuga taevast kukkunud Stjuardess tegi esimesel võimalusel kindlaks, kus asuvad varuväljapääsud ning kuidas kinnitada turvarihmasid, kui peaks selleks vajadus tekkima. Enda langevarju pakkis ta osavalt kokku ning otsis üles päästevahendid ka teistele.

Sini-punaste vilkurite ja kileda ulgumise saatel peatus maja ees sini-valge politseiauto, mille kummagilt tagaistmelt paiskusid välja sentimeetri täpsusega sätitud soengutega mehed, kes relvi kindlalt käes hoides maja poole veeresid. Nimelt tegid nStarsky & Hutch katet järgmisele autost väljuvale isikule – Politseiülemale.

Politseiülem astus julgel sammul toa poole. Kuigi ka temal oli vaba õhtu, teadis üks tema kolleegidest öelda, et politseinik ollakse kakskümmend viis tundi ööpäevas, kaheksa päeva nädalas. Seega ei saanud ka tema end täna täiesti vabaks lasta, vaid pidi korra majas hoidma. Ta teadis täpselt, kuhu käivad ebakaines olekus häirivad inimesed ning lubas kasutada ka karmimaid meetmeid, kui keegi ei peaks alluma korrale.
Iga saabuv inimene kordas omakorda rituaali. Tervitamist vajas Treener kui ülem võim ja siis läks suhtlemiseks teistega.

Ei olnud vist kedagi, kes omavahel jutule ei oleks saanud. Ilmselgelt lobisesid omavahel Starsky & Hutch, kes üksteise seongut korda sättisid ning oma relvi võrdlesid. Kahtlemata olid nad teinud seda juba varem, sest olid koos töötanud juba aastaid, kuid kelkimist ei saa ometi jätta.

Starsky & Hutch ei olnud ainukesed relvadega inimesed sellel koosviibimisel. Nimelt rippus Piraadi vöö vahelt pikk mõõk, millega ta paar korda tahtis võitlust alustada, kuid sai endast võitu. Siiski ei suutnud ta demostreerimata jätta, kui terav tema mõõk on ning et temaga ei tasu raksu minna. Vaene väike Kirjanik, kes tema kõrvale istuma oli sattunud, ehmus. Ei saa mainimata jätta ka Piraadi vajadust näidata oma täielikku kaasas olevat relvakogu. Häbenemata tõmbas ta seeliku üles kuni kintsuni ning hoiatas kõiki kes nägid, et ta on relvastatud. Kirjanik oli ühtaegu ehmunud ja hirmunud. Ta ei osanud silmi kuskile peita, sest just oli inimene tema kõrval end paljastanud. Samas ei saanud eitada, et ta relva ei kartnud, sest kartis küll. Relvad kuulusid juttudesse, mitte päriselu juurde.

Selline hooletu relvadega vehkimine jäi märkamata aga üldise korra tagajal Politseiülemal, kes sobitas tutvust Stjuardessiga. Kindlasti mängis nende läbisaamises rolli sarnane peakattevalik. Muidugi oli neil ka muudel teemadel arutamist ning ei saa välistada ka seda, et keegi kolmas nende vestlusesse vahest mõne sõna ütles.

Kemplemata ei saanud jätta ka Tisler, kes igal võimalusel enda haamriga vehkis ja käskis mööbliga korralikult käituda. Maaler vaatas murelikult, kuidas inimesed hooletult värvi vastas nühkisid ning seda kahjustasid. Pintsel tema käes oli töövalmis kogu aeg.



Kokkuvõte: Kui sa oled siiamaani jõudnud, siis sa kas a)lugesid selle läbi ja jõudsid siia loomulikku teed pidi. b)kerisid esimese asjana alla, et kommentaare vaadata [Mina teen nii. :D] c)ei kottinud seda läbi lugeda ja lihtsalt tahtsid teada, et mis lõpus toimub. d)arvasid, et jätsid ühe blogiposti vahele ja veendunud lugejana tahad järjest läbi lugeda kõik võimaliku mis lugeda on [Mina loen nii. :D]
Esimene osa koosneb 742 sõnast ja 5081 tähemärgist. Mis on 46 sõna ja 308 tähemärki lühem kui algne veerand kogu tekstist. Võib vist julgelt väita, et ümber jäi kirjutamata a4 täis teksti ja et ma lisasin mõne kirjelduse, mis minule oli oluline, teile ehk mitte.
Vabandan trükivigade pärast, ei olnud aega proofreadida. Tehke seda minu eest, andke teada ja ma parandan ära. (:

Have a nice life!

*Edit @ 19. Jaanuar 2011. 23:57 - Liiguti, mitte liigutai. Suruti mitte surutai. I am the talent.
esmaspäev, 17. jaanuar 2011

The world is mine and you're not there.

5389 tähte ehk 788 sõna hiljem olen ma väsimusest nõrkemas ja tahan magada. Pean mainima, kullakesed, et ma murdsin oma A4 lehe pooleks ja ma ei ole esimese poole pooleks murtud esimesest poolest kaugemale jõudnud. Ma olen poole peale kirjeldamaks viiamst lauset, mis mahub tervenisti sellele lehele ja ma olen tõesti nõrkemas.
Tahan end välja magada ning tegelen sellega... Homme. Ja homme kirjutan retsensiooni. Ja kirja. Ja teise kirja. Ja esse. Ja suhtlen Triinuga. Ja siis peale seda panen riidesse ja lähen kooli.
Ei tegelikult on mul hetke prioriteet see jutt, mis mul pooleli on, siis retsensioon, siis kiri Carolile, siis essee, siis teine kiri ja siis Triin. Anna andeks.

Jagan teiega ühte inimest, kelle leidsin tänu Liisile. charlieissocoollike sõber nerimon ehk Alex Day. Every day is Alex Day!

pühapäev, 16. jaanuar 2011

Dementorid.

Reede - Pidu.
Laupäev - Pidu.
Pühapäev - Pidu - In my dreams. Magasin kella kaheni päeval ja siis peale seda olen ainult vegeteerinud. Hea on olla, kas teate. Hea on olla.
Reedel tulin koolist koju, pesin, panin riidesse, riietusin ümber, riietusin veelkord ümber ja jooksin välja.
Olin tegelikult suht kindel, et panen seeliku ja kontsad ja retuusid ja lähen, et on pidu küll. Ma ei tundnud end hästi ja panin rohelised teksad, Metsatölli dressika ja punased tennised. Tundsin end hästi. Terve õhtu.
Kontsert ise oli Ah-mazing. Kurjam oli ootamatu mu jaoks. Muidugi oleks ma kodus ju võinud varem guugeldada/youtuubida, aga ma ei teinud seda. Miskipärast arvasin ma ei tea mida. Mingit death metal stiilis paska. Ei olnud. Oli hea. (: Oli tõsiselt hea ja naljakas ka.
Teisena oli laval Tharaphita, kellest ma midagi aru ei saanud. Viis meest seisid kidradega reas, üks mängis taga suitsu sees trumme. Ma väga ei mõistnud, aga noh. Ma ei mõista paljusid asju, seega. Who gives a shit. :D
Kolmas oli ilmselgelt Metsatöll ja ilmselgelt kõige parem. Enamusajast ma lihtsalt vaatasin armunult lava poole. Teise osa ajast tahtsin dementoritele jalaga virutada. Ja kolmanda osa ajast... Tegin midagi muud, mis mainimist ei vääri, sest koosnes umbes miljonist väikesest ebaolulisest detailist.

Kurjamimeesstel olid seljas maikasärgid, kus ees oli nende logo ja taga oli miskit kirjas, mida ma enam ei mäleta. Ma natuke tahtsin ühte seda maikat endale. Peale nende esinemist, kui Tharaphita mehed end valmis seadsid, rääkisime Krissuga juttu, sest mehed hingasid väljas värsket õhku. Teate küll neid mehi. Me Krissuga siis rääkisime juttu, jõime ja laaberdasime - nagu meie ikka. Ühel hetkel ma teatasin, et mind huvitab, et kust ma endale Kurjami maika saaks. Kurjami laulja jalutas must mööda sel hetkel, kui ma seda üle laua karjusin. Pohh, ta ei kuulnud. Aga vähemalt oli endal naljakas.
Simo Atso reivis lava ees, endal lava vaevalt silmini. Me leidsime selle armsa ja naljaka olevat. Samas leidsime kõik, et ta on ainuke alaealine, kes sisse lasti. Ja siis kuulasime muusikat edasi.
Metsatölli ajal olin ilmselgelt ekstaasis. Ka siis, kui keset esinemist Markus küsis, et kas me tahaksime näha mehist tegu, mis ei ole üldse nende poolt tehtud. Rahvas juubeldas, kui mees ja naine lavale tulid. Rahvas juubeldas, kui mees palus naise kätt. Rahvas juubeldas, kui naine nõustus. Ja siis Metsatöll omas edasi.
Lauri oli liiga äge, et särki kanda. Nägin, et ta on väga osav peale torupilli, kandle, vilede, ängipilli, parmupilli, akustilise kitarri, elektrilise kitarri mängimise ja laulmise ka õhukidra mängimises. Andekas, ma leian.
Ahhaa. Rääkisin teile dementoritest. Kes nad olid, võid küsida. Võin rääkida. Võid mitte küsida, mul pohh. Ma räägin ikka.
Ma pakun, et Tharaphita ajal tulid minu ette, minust meetrijagu eemale umbes mingi paar. Nad nägid välja... MitteMetsatöllifännid, aga olen õppinud, et ei tasu raamatut kaane järgi hinnata. Ja nad lihtsalt imesid üksteiselt nägusi otsast ära. Terve selle aja. Kord tuli neile sõber vahele sinna juttu ajama. Itsitasid natukene, naine laulis laulu kaasa [ma imestasin ega suutnud ise laulda] ja siis kui sõber ära läks, imesid edasi. Kuni kontsert läbi sai. Mina mõtlesin, et kas nad tõesti raiskasid 20 euri, et üksteisel roki taustal nägusid ära imeda? Kas nad ei võinud seda teha kuskil mujal? Läinud selle poisi koju või tüdruku koju või kuskile kohvikusse või istunud autos või mis iganes. Ei. Nad tulid Metsatölli kontserdile ja hakkasid seal aelema. Mõtlesin, et soovitaks neil toa võtta, aga lootsin, et vaatan neist mööda. Ei vaadanud. NAD OLID MEETRI KAUGUSEL [!!!] for crying out loud!
Siiskisiiski nautisin.

Lagedile jõudes tõmbasin end kriipsuks. Mitte Toomase & Helena kõrvale, sest et... Helena ei käinud. Tõmbasin end Raineri ja Krissu kõrvale kriipsuks. :D Olen kriipsustamises osav. Igaljuhul ärkasin ma mingi hetk öösel ülesse, sest keegi hoidis mu õlast kinni. Tegin silmad lahti, pöörasin end ümber ja vaatasin - Rainer teiselt poolt voodit sirutas kätt ja ulatus mu õlani, ise Krissuga õndsas unes. Itsitasin veidi, mõtlesin, et nügiks Raineri kätt ja magasin edasi. Hommikul ärkasin sõnumi peale. Ja siis helistasin natukene aega hiljem Toomasele teise tuppa.
Kui me sõitma hakkasime, siis ma istusin ees ja Toomas pani istmesoenduse tööle. Itsitasin. Küsiti, mis mul viga on. Ütlesin, et siuke tunne on, nagu oleks piss püksis ja itsitasin. Siis filosofeerisime selle üle, et püksi pissimine on halb, sest alguses on soe, pärast külm ja ebameeldiv. Siiski oli minul hea istuda. Kuulasime Kurjamit plaadilt ja sõitsime Paide poole.
Pidu-peo-otsa nädalavahetus - Reedel oli pidu, laupäeval käis Toomas Helena õetütre sünnipäeval, Indra oli lasteaia kaaslase sünnal, tõime ta Toomasega sealt ära, siis oli Emili sünna, kuhu ma ei jõudnud, siis läksin Maribeli sünnipäevale ja sealt Anni omale. Sünnipäevalauas istudes teatas üks külalistest, et tema väikesel vennal oli ka just sünnipäeva tähistamine kodus, et pidu oli. Jah, ma ju võiks öelda, kes see inimene oli, aga homse posti huvides seda siiski ei tee. Tahan, et oleks põnev. Isegi, et te praegu suure tõenäosusega midagi aru ei saa, siis küll homme saate. Kui saate. Kes saate... Blah.


kolmapäev, 12. jaanuar 2011

DON'T MOOOVE!!!

Remain motionless. Remain motionless.

Mulle ei meeldi olla. Või siis meeldib ka. :D Ma ei tea. :D

Olen väsinud ega viitsi teha Viivi Luigest mingit... Pauerpointi. Ma ei taha. Üldse.
Check Ian. :D

Prantsat peab ka lugema, raisk! Ma ei oska jutustada! Ma viiiihkaaan seeedaaa raaaaamaaatuuut!

Jätan sind oma ilusate mõtetega üksi. (:
teisipäev, 11. jaanuar 2011

Mis teoksil?

kirjutas Cap'n Raadio Uuno oma FB staatuseks. Ja kuigi ma tavaliselt ei kommenteeri, otsustasin seekord kommenteerida, nähes, kui andetud on kommenteerijad. Kes vaatab filmi, kes niisama feissbuukib. Teate küll. Inimesed ütlevad otse välja, mida nad teevad. Mittemingisugust fantaasiat.
Ei saaks sama öelda enda kohta. [Ennast upitamast ma ei väsi.] Kirjutasin, et lõpetasin just puude riivimise ja hakkasin võililli lakke istutama. Teatasin, et hiljem on plaanis põrand üles kaevata ja siis võiks puhkama minna. Neli inimest vajutasid mu kommentaarile Like ja Raadio Uuno soovitas mul enam mitte täna õhtul rohelist teed juua ja ilusti magama minna. Mainis ka, et luges kuus korda mu kommentaari läbi, hõõrus silmi ja siis palvetas, et ta ei oleks mu alumine naaber. No elan esimesel korrusel ja kuna ta mu keldris ei ela, siis ilmselgelt ei ole ma ta ülemine naaber.
Siiski kommenteeris üks hea inimene hiljem, et ma olen lahe tüdruk. Ma like'isin. Hiljem teatas Cap'n Raadio Uuno sellele heale inimesele, et ma tundun olevat üks karm eesti piff kui puid riivin ja puha. Lausus, et tal on naabritest küll veidi kahju, aga saab ju alati Võsa Petsi appi kutsuda.
Võid leida meie suurepärase vestluse siit.

 

Blog Template by BloggerCandy.com