Dementorid.

Reede - Pidu.
Laupäev - Pidu.
Pühapäev - Pidu - In my dreams. Magasin kella kaheni päeval ja siis peale seda olen ainult vegeteerinud. Hea on olla, kas teate. Hea on olla.
Reedel tulin koolist koju, pesin, panin riidesse, riietusin ümber, riietusin veelkord ümber ja jooksin välja.
Olin tegelikult suht kindel, et panen seeliku ja kontsad ja retuusid ja lähen, et on pidu küll. Ma ei tundnud end hästi ja panin rohelised teksad, Metsatölli dressika ja punased tennised. Tundsin end hästi. Terve õhtu.
Kontsert ise oli Ah-mazing. Kurjam oli ootamatu mu jaoks. Muidugi oleks ma kodus ju võinud varem guugeldada/youtuubida, aga ma ei teinud seda. Miskipärast arvasin ma ei tea mida. Mingit death metal stiilis paska. Ei olnud. Oli hea. (: Oli tõsiselt hea ja naljakas ka.
Teisena oli laval Tharaphita, kellest ma midagi aru ei saanud. Viis meest seisid kidradega reas, üks mängis taga suitsu sees trumme. Ma väga ei mõistnud, aga noh. Ma ei mõista paljusid asju, seega. Who gives a shit. :D
Kolmas oli ilmselgelt Metsatöll ja ilmselgelt kõige parem. Enamusajast ma lihtsalt vaatasin armunult lava poole. Teise osa ajast tahtsin dementoritele jalaga virutada. Ja kolmanda osa ajast... Tegin midagi muud, mis mainimist ei vääri, sest koosnes umbes miljonist väikesest ebaolulisest detailist.

Kurjamimeesstel olid seljas maikasärgid, kus ees oli nende logo ja taga oli miskit kirjas, mida ma enam ei mäleta. Ma natuke tahtsin ühte seda maikat endale. Peale nende esinemist, kui Tharaphita mehed end valmis seadsid, rääkisime Krissuga juttu, sest mehed hingasid väljas värsket õhku. Teate küll neid mehi. Me Krissuga siis rääkisime juttu, jõime ja laaberdasime - nagu meie ikka. Ühel hetkel ma teatasin, et mind huvitab, et kust ma endale Kurjami maika saaks. Kurjami laulja jalutas must mööda sel hetkel, kui ma seda üle laua karjusin. Pohh, ta ei kuulnud. Aga vähemalt oli endal naljakas.
Simo Atso reivis lava ees, endal lava vaevalt silmini. Me leidsime selle armsa ja naljaka olevat. Samas leidsime kõik, et ta on ainuke alaealine, kes sisse lasti. Ja siis kuulasime muusikat edasi.
Metsatölli ajal olin ilmselgelt ekstaasis. Ka siis, kui keset esinemist Markus küsis, et kas me tahaksime näha mehist tegu, mis ei ole üldse nende poolt tehtud. Rahvas juubeldas, kui mees ja naine lavale tulid. Rahvas juubeldas, kui mees palus naise kätt. Rahvas juubeldas, kui naine nõustus. Ja siis Metsatöll omas edasi.
Lauri oli liiga äge, et särki kanda. Nägin, et ta on väga osav peale torupilli, kandle, vilede, ängipilli, parmupilli, akustilise kitarri, elektrilise kitarri mängimise ja laulmise ka õhukidra mängimises. Andekas, ma leian.
Ahhaa. Rääkisin teile dementoritest. Kes nad olid, võid küsida. Võin rääkida. Võid mitte küsida, mul pohh. Ma räägin ikka.
Ma pakun, et Tharaphita ajal tulid minu ette, minust meetrijagu eemale umbes mingi paar. Nad nägid välja... MitteMetsatöllifännid, aga olen õppinud, et ei tasu raamatut kaane järgi hinnata. Ja nad lihtsalt imesid üksteiselt nägusi otsast ära. Terve selle aja. Kord tuli neile sõber vahele sinna juttu ajama. Itsitasid natukene, naine laulis laulu kaasa [ma imestasin ega suutnud ise laulda] ja siis kui sõber ära läks, imesid edasi. Kuni kontsert läbi sai. Mina mõtlesin, et kas nad tõesti raiskasid 20 euri, et üksteisel roki taustal nägusid ära imeda? Kas nad ei võinud seda teha kuskil mujal? Läinud selle poisi koju või tüdruku koju või kuskile kohvikusse või istunud autos või mis iganes. Ei. Nad tulid Metsatölli kontserdile ja hakkasid seal aelema. Mõtlesin, et soovitaks neil toa võtta, aga lootsin, et vaatan neist mööda. Ei vaadanud. NAD OLID MEETRI KAUGUSEL [!!!] for crying out loud!
Siiskisiiski nautisin.

Lagedile jõudes tõmbasin end kriipsuks. Mitte Toomase & Helena kõrvale, sest et... Helena ei käinud. Tõmbasin end Raineri ja Krissu kõrvale kriipsuks. :D Olen kriipsustamises osav. Igaljuhul ärkasin ma mingi hetk öösel ülesse, sest keegi hoidis mu õlast kinni. Tegin silmad lahti, pöörasin end ümber ja vaatasin - Rainer teiselt poolt voodit sirutas kätt ja ulatus mu õlani, ise Krissuga õndsas unes. Itsitasin veidi, mõtlesin, et nügiks Raineri kätt ja magasin edasi. Hommikul ärkasin sõnumi peale. Ja siis helistasin natukene aega hiljem Toomasele teise tuppa.
Kui me sõitma hakkasime, siis ma istusin ees ja Toomas pani istmesoenduse tööle. Itsitasin. Küsiti, mis mul viga on. Ütlesin, et siuke tunne on, nagu oleks piss püksis ja itsitasin. Siis filosofeerisime selle üle, et püksi pissimine on halb, sest alguses on soe, pärast külm ja ebameeldiv. Siiski oli minul hea istuda. Kuulasime Kurjamit plaadilt ja sõitsime Paide poole.
Pidu-peo-otsa nädalavahetus - Reedel oli pidu, laupäeval käis Toomas Helena õetütre sünnipäeval, Indra oli lasteaia kaaslase sünnal, tõime ta Toomasega sealt ära, siis oli Emili sünna, kuhu ma ei jõudnud, siis läksin Maribeli sünnipäevale ja sealt Anni omale. Sünnipäevalauas istudes teatas üks külalistest, et tema väikesel vennal oli ka just sünnipäeva tähistamine kodus, et pidu oli. Jah, ma ju võiks öelda, kes see inimene oli, aga homse posti huvides seda siiski ei tee. Tahan, et oleks põnev. Isegi, et te praegu suure tõenäosusega midagi aru ei saa, siis küll homme saate. Kui saate. Kes saate... Blah.