kolmapäev, 19. jaanuar 2011

Osa number üks.

Et sundida end edasi kirjutama ja samal ajal rahuldada teie vajadust selle järele, otsustasin kirjutada illustratiivsemalt ning lisada osade kaupa. Uskuge mind, ma tahan, et kõik oleks ilus ja peaaegu täiuslik, seega pean ülekirjeldama väikeseid detaile ja juurde mõtlema suuremaid. Kui ei sobi, anna teada ja ma luban, et ma ei kirjuta kuiva teksti teemal ütles-tema-naeris-tema. Mul pohh, peaasi siiski, et mulle endale meeldiks. Ma leian vähemalt nii. (:
Siiski loe siit välja, et kirjutasin peaaegu A4 võrra teksti juurde ega jõudnud palju kaugemale. Lihtsalt täiustasin olemasolevat. Ja mul on tegelikult vabandus olemas - aitasin kirjutamises õde, kes selles siiski nii osav ei ole kui mina. [Nagu me Krissuga leidsime. Mina:"Ennast kiitmast ma ei väsi..." Krissu:"Ja kui väsin siis puhkan ja hakkan otsast peale."]

Behold! The first part of epicness to be!

Klahviklõbin. Vaene avaldamata kirjanik ohkab ja leiab endale tükk aega muud tegevust, enne kui viimaks tühja lehe enda ette võtab ja tegeleb sellega, millega vaesed avaldamata kirjanikud tegelevad - üritavad meeleheitlikult avaldatuks saada. Ei loe see, et ei ole päevade kaupa korralikult söönud ega ka maganud eriti. See ei ole oluline, sest vaid üks lugu võib muuta elu ja järsku on palju aega söömiseks ja magamiseks, sest et inimesed teavad sinust - oled avaldatud.

Iga piduline saabus täpselt nii nagu endale mugav oli. Või nii, nagu keegi harjunud oli. Piraat leidis endale veeteed, et oma suure laevaga kohale purjetada, samal ajal kui Kirjanik mööda lumist teed käis, luuletas ja hääletas. Baleriinil ei olnud probleemi, kuigi ka tema oma jalavaeva kulutas. Olles aga õppinud vastavaid hüppeid ja pöördeid, ei hakanud tal külm isegi mitte. Tsiviliseeritud inimesena aga muretses Fotograaf endale autojuhu ning sõitis kohale, korjates tee pealt üles silla alla kinni jäänud Piraadi, jala välja väänanud Baleriini ja külmast kange Kirjaniku.

Kui Kirjanik, Fotograaf, Piraat ja Baleriin ühel ajal uksest sisse astusid, ei olnud kohal palju inimesi. Mustkunstnik, kes ilmselt juba tunde seal veetis, oli võlunud toidu kaussidesse ja taldrikutesse, seda kõike Treeneri valvsa pilgu ja kindlakäelise juhendamise all. Ei saanud ometi lubada ainsatki viga. Harjutatud ju oli ja ka mäng pidi minema ilusti. Et kõik oleks inimsõbralik ja ohutu, oli nurgas malbelt naeratav Arstitädi kõik üle vaadanud ja vaktsineeris pea iga sissetulija. Värskelt tulijad riietusid lahti ning tervitasid külalisi. Suruti kätt Treeneriga, kui kõrgema võimuga ning liiguti uksest eemale, et lasta sisse uued inimesed, kes samuti mängust osa soovisid saada või lootsid lihtsalt natukene nalja näha.

Iseenda kokkuklpositud autoga saabunud Tisler vaatas kiirelt üle puidust konstruktsioonid ning kõpitses siin seal elemente, mis tundusid ebastabiilsed. Tema ustav abiline Maaler võõpas kõik kohe üle, et töö jääks professionaalne ja esteetiline.

Kiirabiautos saabunud Medõde käis ringi ning tegi kindlaks, kas kõik ikka on turvaline. Ta kontrollis üle kas esmaabikomplektis on piisavalt plaastreid ja sidemeid, et kõik haavad kinni siduda ja ka puhtaks teha. Ta ootas küll vaba õhtut, aga ei saanud ju ometi hooletu olla!

Langevarjuga taevast kukkunud Stjuardess tegi esimesel võimalusel kindlaks, kus asuvad varuväljapääsud ning kuidas kinnitada turvarihmasid, kui peaks selleks vajadus tekkima. Enda langevarju pakkis ta osavalt kokku ning otsis üles päästevahendid ka teistele.

Sini-punaste vilkurite ja kileda ulgumise saatel peatus maja ees sini-valge politseiauto, mille kummagilt tagaistmelt paiskusid välja sentimeetri täpsusega sätitud soengutega mehed, kes relvi kindlalt käes hoides maja poole veeresid. Nimelt tegid nStarsky & Hutch katet järgmisele autost väljuvale isikule – Politseiülemale.

Politseiülem astus julgel sammul toa poole. Kuigi ka temal oli vaba õhtu, teadis üks tema kolleegidest öelda, et politseinik ollakse kakskümmend viis tundi ööpäevas, kaheksa päeva nädalas. Seega ei saanud ka tema end täna täiesti vabaks lasta, vaid pidi korra majas hoidma. Ta teadis täpselt, kuhu käivad ebakaines olekus häirivad inimesed ning lubas kasutada ka karmimaid meetmeid, kui keegi ei peaks alluma korrale.
Iga saabuv inimene kordas omakorda rituaali. Tervitamist vajas Treener kui ülem võim ja siis läks suhtlemiseks teistega.

Ei olnud vist kedagi, kes omavahel jutule ei oleks saanud. Ilmselgelt lobisesid omavahel Starsky & Hutch, kes üksteise seongut korda sättisid ning oma relvi võrdlesid. Kahtlemata olid nad teinud seda juba varem, sest olid koos töötanud juba aastaid, kuid kelkimist ei saa ometi jätta.

Starsky & Hutch ei olnud ainukesed relvadega inimesed sellel koosviibimisel. Nimelt rippus Piraadi vöö vahelt pikk mõõk, millega ta paar korda tahtis võitlust alustada, kuid sai endast võitu. Siiski ei suutnud ta demostreerimata jätta, kui terav tema mõõk on ning et temaga ei tasu raksu minna. Vaene väike Kirjanik, kes tema kõrvale istuma oli sattunud, ehmus. Ei saa mainimata jätta ka Piraadi vajadust näidata oma täielikku kaasas olevat relvakogu. Häbenemata tõmbas ta seeliku üles kuni kintsuni ning hoiatas kõiki kes nägid, et ta on relvastatud. Kirjanik oli ühtaegu ehmunud ja hirmunud. Ta ei osanud silmi kuskile peita, sest just oli inimene tema kõrval end paljastanud. Samas ei saanud eitada, et ta relva ei kartnud, sest kartis küll. Relvad kuulusid juttudesse, mitte päriselu juurde.

Selline hooletu relvadega vehkimine jäi märkamata aga üldise korra tagajal Politseiülemal, kes sobitas tutvust Stjuardessiga. Kindlasti mängis nende läbisaamises rolli sarnane peakattevalik. Muidugi oli neil ka muudel teemadel arutamist ning ei saa välistada ka seda, et keegi kolmas nende vestlusesse vahest mõne sõna ütles.

Kemplemata ei saanud jätta ka Tisler, kes igal võimalusel enda haamriga vehkis ja käskis mööbliga korralikult käituda. Maaler vaatas murelikult, kuidas inimesed hooletult värvi vastas nühkisid ning seda kahjustasid. Pintsel tema käes oli töövalmis kogu aeg.



Kokkuvõte: Kui sa oled siiamaani jõudnud, siis sa kas a)lugesid selle läbi ja jõudsid siia loomulikku teed pidi. b)kerisid esimese asjana alla, et kommentaare vaadata [Mina teen nii. :D] c)ei kottinud seda läbi lugeda ja lihtsalt tahtsid teada, et mis lõpus toimub. d)arvasid, et jätsid ühe blogiposti vahele ja veendunud lugejana tahad järjest läbi lugeda kõik võimaliku mis lugeda on [Mina loen nii. :D]
Esimene osa koosneb 742 sõnast ja 5081 tähemärgist. Mis on 46 sõna ja 308 tähemärki lühem kui algne veerand kogu tekstist. Võib vist julgelt väita, et ümber jäi kirjutamata a4 täis teksti ja et ma lisasin mõne kirjelduse, mis minule oli oluline, teile ehk mitte.
Vabandan trükivigade pärast, ei olnud aega proofreadida. Tehke seda minu eest, andke teada ja ma parandan ära. (:

Have a nice life!

*Edit @ 19. Jaanuar 2011. 23:57 - Liiguti, mitte liigutai. Suruti mitte surutai. I am the talent.

9 sisemonoloogi.:

Kätu ütles ...

Aitäh, et võimaldasid mul hommikut alustada ühe päris hea naeruga.
Vägev :)

רבקה ütles ...

a ikka a

-Merilyn ütles ...

Ma loodan, et see oli sõbralik & heatahtlik naer... Hmm.. Makes me wonder... :D
Aitäh. (:

Misasja? Ma ei mõista, Rebeka. Olen mõistmatu. :D

Kätu ütles ...

Jah, see oli sõbralik & heatahtlik naer, sest, et mul oli naljakas, siiralt naljakas..
Nii õel ma nüüd ka ei ole, et sedasi iroonitsema hakkaksin :D

-Merilyn ütles ...

Ei või iial teada. :D Noored tänapäeval, tead ju küll. :D

Liiiiiiisu ütles ...

Väga lahe, sa oled ikka andekas.
Aga kuhu jäi minu relv? my wand :D:D:D

-Merilyn ütles ...

Ma täitsa unustasin! Issake... Järgmisesse osasse pean sisse kirjutama selle. :D Kindlasti pean meeles ja kirjutan sisse! :D

Ja muidugi aitäh. (: Eks ma andsin endast parima. :D

רבקה ütles ...

a on see variant mis sa pakkusid ikka :D

-Merilyn ütles ...

Aww. (: Nii armas sinust. :D

 

Blog Template by BloggerCandy.com