Oh naabrid, naabrid, naabrid...

Üldiselt on meil naabritega võrdlemisi vedanud. Minul vähemalt. Kätupoolsed naabrid korraldavad seal tihtipeale midagi, aga... Aga üldiselt on meil vedanud.

Esimeses korteris elavad noormehed, kellest vähemalt üks suitsetab. Oli periood, kus iga kord, kui ma töölt tulin ja telefoniga rääkisin, tegi üks neist väljas suitsu. See oli päris piinlik, sest tihtipeale jäin ma maja ette telefoniga lobisema. Oli isegi juhuseid, kus noormees jõudis kaks suitsu teha selle aja peale, kui mina lõpuks tuppa läksin... Veider, ütlen ma. Veider.
Mõtlesime, et äkki nad arvavad, et ma ei julge toas telefoniga rääkida. Et äkki arvavad, et Kätu tuleb mulle kallale, kui ma toas telefoniga räägin või midagi sellist.

Just käisin pesu kuivatisse viskamas. Tõmban korteriukse lahti, kuulen mingit häält. Eeldan, et tegemist on mu Benjaminiga. Video jäi ju mängima. Sirutan käe, et panen tule põlema, näen liigelda veits ja naabripoiss astub uksest sisse. "Jesus Christ," sosistan mina paaniliselt, sest noo, ehmatus oli ikka suur! "Tervist," ütleb noormees viisakalt, veidi ehk naerdes ja läheb tuppa. Don't get me wrong - ma ütlesin talle ka selle peale tere, aga naljakas oli lihtsalt...

Oh naabrid...

Head öööööööd!

Elagu interaktsioon!

Kuigi blogi vist ei ole väga efektiivne interaktsioon... Veidi ühepoolseks jääb see nali siin...

Aga kirjutan siiski! Sest mida muud peaks mu Helena tegema, kui oma last söödab, kui mitte lugema minu blogi? Helistama mulle hommikul kell 6:55 ja minuga 40 minutit juttu rääkima? Mul pole ka selle vastu midagi, aga jah... Las laps loeb!

Naljakas, et tegelikult mul polegi suurt midagi öelda... Ma elan nii igavat elu, et ise ka ei usu!

Ja nii veider on, et mul on mu Benjamin, kellega on nii hea kirjutada ja ma ei saa hakkama. Sellepärast, et Benjamin on mul igat muud moodi ka osav. Näiteks tõmbasin ma omale just mingi Ice Age mängu ja ma olen sõltuvuses. Nii vahva on mängida mingit pisikestele lastele mõeldud mängu, olles ise täiesti täiskasvanu.
Tegelt on kehva selle uue arvuti juures see, et mul on siin pidevalt midagi teha. Ma peaks lugema raamatut, võiks ehk veidi tikkida... Aga milleks? Palju parem on ju vahtida Desperate Housewives'e või mängin Sidiga mingit tobedat mängu. Väga halb, ütleks ma selle peale...

Ja siis muidugi võiks ma ju blogida! Ma ju võiks blogida oma päevast. Ma võiks blogida sellest, et õde käis külas. Ma võiks blogida oma väikevennast... Võiks, võiks, võiks... Ma võiks teha nii palju asju...

Ostsin tüüblid täna. Homme hakkan lammutama ja panen voodi kokku. I'm a strong independent black woman...

Okei. Kell on pool neli hommikul. Lähen magama.

Ja siin me oleme.

Kalendri järgi on täna tehniliselt juba kuues ja minul kolm päeva blogimist vahele jäänud. Või neli...

Ühel õhtul käisin Caroli juures. Lihtsalt veetsin aega oma haige sõbrannaga. Siis käis Eva siin ja veetsime aega. Ja siis tegelesin endale pükste õmblemisega ja enne südaööd ei jõudnud kirjutama. Vabandused, vabandused.

Tegelikult tahtsin rääkida teistest inimestest. Veidi tuntud inimestest...

Ühel õhtul käis mul tööl üks tuntud näitleja. Ja ta käitus väga viisakalt. Mina kohtlesin teda siiski kui iga teist klienti... Aga ma märkasin muutust ühes teises kliendis, kes tellis peale seda näitlejat. Näitleja tegi mingi märkuse teemal, et ta tellib palju või läheb aega või menüü on pikk... Ei mäleta. Aga see mees peale teda käitus kuidagi ekstra sõbralikult. Nii näitlejaga kui minuga. Ka siis, kui oma pitsale järgi tuli, siis tegi natukene huumorit selle näitlejaga. Ma ei oska seda seletada, keeruline on. Aga sedasi oli.

Ja see pani mind mõtlema. Naljakas, kuidas inimesed muutuvad, kui läheduses on keegi avaliku elu tegelane. Siis ollakse kohe sõbralikumad ja miskipärast ikkagi käitumine muutub. Minul on ka muutnud. Auras. Lauri Saatpalu käis mul paar korda kohvi ostmas. Ma jumaldan selle mehe häält! Iga kord, kui ta tuli, ma pärast särasin köögis teistele mõnda aega. Sest Saatpalu! MINU LAURI! Olen veidi veider, ma tean, aga... Mulle nii meeldib see mees.
Aga miks me käitume teistmoodi? Miks me oleme veidi sõbralikumad? Miks me imestame, kui nad osutuvad meeldivateks inimesteks?

Olen silmakirjalik.

Tsau.

Enam ei jaksa oodata

Enam ei suuda palgapäeva ära oodata. Enam ei jaksa kannatada. Tahan et oleks palgapäev. Ja uus voodi. Ja mugav madrats. Tahan, et iga lihas mu kehas ei valutaks mu õhukese madratsi pärast. Tahaks, et iga luu mu kehas ei annaks endast valusalt märku, kui õrnalt-õrnalt end ära löön. Tahan unekvaliteeti.
Tahan palgapäeva.

Soon...

Aga proovime?

Istun tööl ja tegelen tööasjadega. Ilmselgelt. Ah, keda me lollitame. Pole siin midagi ilmselget. Ma olen tihtipeale tööl ka siis, kui mul on vaba päev. Nagu näiteks eile õhtul... Ja no... Ei, ma ei kurda! Ma tulin siia ise. Vabatahtlikult teistele appi. Sest ma olen hea inimene, eksole.
Well... Debatable.

Olgu, miks kirjutan? Sest tunnen taaskord, et olen oma blogi unarusse jätnud ja pean end käsile võtma. Ja tunnen, et sellele äkki aitaks jälle kaasa, kui ma iga päev midagi kirjutaks? Viskaks kvantiteediga jälle sel aastal? Võib juhtuda, et siia vahele eksib isegi kvaliteeti, ei ma seda saa lubada... Aga prooviks?

Tegelikult tahtsin rääkida oma õest, aga see postitus ei ole veel valmis. Kuigi vahelduva eduga kirjutan sellest suvest saadik juba. Oehjah. Aga pealegi väärib mu õde eraldi blogipostitust, mitte mingit väikest nupukest kuskil sodi all.

**

Okei, tegin nüüd paar tundi tööd ja mõtlesin sellele ja... Davai. Läks! Proovime!