Hooray?!

Täna hommikul tundsin nii, kui emme kell kaheksa tuli küsima, kas kumbki - mina või Maret - ei läheks temaga maale kaasa. Hoiaks Mattist, kuni emme lambaid paljaks ajab. Olin valmis minema. Tundsin end halvasti. Koukisin kraadiklaasi, ootamata midagi. 37,7. Ma ei teagi, kas ma olin õnnelik või mitte. Mul ei olnud hea olla - külm, palav, kõik kohad valutasid, pea valutas eriti. Aga mul ei ole nii ammu palavikku olnud! Kella neljaks oli mul 37,9 kraadi palavikku. Õhtupoole oli 37,3 ja viimati 37,7. Imelik, aga tahan homme kooli. Ei taha kodus haige olla. Tahan olla terve.

Käisime eile Maretiga esimest korda rulluisutamas see aasta ja õhtul tõin enda ratta garaažist ära. Feels lovely - kui mu selg ei valutaks nagu crazy-person.
Selg valutab, sest ma ei saanud mugavalt magada. Miks? Tipsy. Ta lihtsalt... Ta lihtsalt magas kõigepealt mu põlvede vahel, siis mu tagumiku vastas ja keset voodit. Röövis ära suure osa mu tekist ja mul ei olnud südant, et teda ära ajada. Kuni ma talt teki alt ära tõmbasin ja ta paar korda rullus ja edasi magas.
Tipsy pani jooksu, kui emme ja issi ja Maret ja Mattis tulid. Mattis sahmerdas. Emme ütles:"No oota, kuhu sa nüüd lähed nende kummikutega?!" võttis lapselt kummikud jalast ära. Ta oli juba sellel ajal toapoolses koridoris, läbi elutoa. Siis sahistas edasi minu poole, kallistas mind ja läks end riidest lahti võtma. Armas noormes.

Äpu.

Helena helistas mulle eile. Ütles, et luges mu blogi. Seda kohvri oma vist? Ei meenu hetkel. Ja ütles:"Lugesin siin su blogi ja mina lugesin seda niimoodi:"nänänänäänänänännnäääää minu elu imeb nännnääännnäää üääää!"." Mina kodus naersin.
Heeringas veenuse õlal üks škets on see. Sa vist ei saa aru. Mina aasta lõpus tahan saada.

Täna oli natukene nagu ilus päev. Hommikul oli ilusam. Mitte, et mulle meeletult meeldiks see vihm & värki, aga... Okei, tegelt hetkel veel meeldib ka - sulatab ju lund, mida muide on palju-palju vähem! (Y) aga läksin mina täna hommikul seelikuga kooli. Selle seelikuga, mis sa mulle andsid, Helena. Naljakas oli. See on natuke teistsuguse lõikega ja mul on koguaeg tunne, et mul on tagumik paljas. Kuidagi tundub selline. Aga ikkagi.
Läksin matasse, tegin tööd. Hindelist tööd. Andsin töö õpetajale. Ta ütles, et ma näen täna ilus välja. Naeratasin ja tänasin teda. Egoboost.

Läksin peale kooli otse Pireti juurde, et tema lapsi hoida. Hoidsin peaaegu ainult ühte last, sest teine viidi sünnipäevale. Vaatasime Ingeriga multikat ja ma tundsin, kuidas hakkasin ära vajuma. Olin väsinud. Miks? Lugesin eile öösel kella kaheni Keisri Hullu, tõusin täna kell kuus ja lugesin seitsmeni Keisri Hullu. Olin kaheksa tundi koolis. Kiirustasin 2 kilti kooli ja sama palju Pireti juurde. Tundsin, et olen väsinud. Silm vajus kinni. Tegin silmad lahti, väike Ingeri vaatas mulle väga lähedalt otsa. Väga lähedalt. Natukene ehmusin, aga siiski tundsin end hästi. Naeratasin talle ja nii paar korda veel, kuni tundsin, et saan vist nüüd hakkama ja juba jaksan. Ja jaksasingi.

Piret tõi mu koju. Emme tuli kohe kööki. Ütles, et Riina saatis mulle sünnipäevasööki. Ma lootsingi, et ta seda teeb. Tegin külmkapiukse lahti, võtsin purgi kartulisalati ja karbi napoleoni koogiga ja laulsin Miiale mõttes sünnipäevalaulu. Mõttes, sest ma reaalselt ei oska laulda. Vähemalt ei ole seda väga ilus kuulata. Kirjutasin Riina lõustaraamatu seinale tänusõnad ja nautisin oma elu. Emme, issi, Maret & Mattis jätsid mulle tüki kodus tehtud meekooki ka. Kiusatus on see nüüd ära süüa, aga ausalt öeldes on mul kõht väga täis. Ma vist ikka ei söö täna.

Teisipäeval sõin ühe korrapärase jänese. Tuli meelde lambist. Kunagi ehk saan sellest vabalt rääkida, hetkel veel eriti ei julge... Igaks juhuks. (: Kes teab, see teab.

Arutame lõpulaulu ikka veel. Mulle meeldivad kaks laulu Orelipoisilt. See Alles Jääb & Valss. Ma olen teadlik, et ma ei pea kirjutama suurte tähtedega laulude nimesid, aga see on sisseharjunud ja ma ei oska enam muud moodi.
Also arutasime Maarja & Kätuga koju tulles teisi variante lõpulauluks. Näiteks I'm too sexy for my shirt. Aga[!] I'm too sexy for my school, too sexy for my school, so sexy it hurts! I'm a student, if you know what I mean. When I read my heavy book in the hallway. Yeah in the hallway. In the hallway, yeah! When I read my heavy book in the hallway!
Või siis... Bruno Mars - Grenade. Laulaks koolile ilusti viimase laulu:I'd throw a grenade at ya! Jee-jee! Haha. :D
Või siis... Meil oli veel mõtteid... Aga ma hetkel ei mäleta.

Ja minu arust sobiks Jaan Tätte Sõprade Laul nr.6 ka suht hästi...

Näen mu sõber, su silmad on väsinud.
Ära naera, on väsinud jah!
Mida näinud küll oled või läbinud
Ja su sõnad on väsinud kah.

Olen hoidnud su jaoks oma varandust,
et kui raskeks kord läheb su tee
Küllap mäletad veel minu vana ust,
küllap lahti kord selle veel teed!

Tule võta mu aega, sest aega mul on.
Tule vaatame taeva, seal midagi on.
Palju muud mul ei ole, kuid aega mul on.
Tõesti aega mul sinu jaoks on.

Lähme kõnnime jõeni ja tagasi!
Ja siis istume trepil üks tund.
Magad seal, kus ka viimati magasid,
ase tehtud ja ootab su und.

Ära midagi erilist kaasa vea,
kõike on, või kui tõesti just näed.
Kohvi kõrvale olla võiks palju head.
Hommik kestab meil siin terve päev!

Tule võta mu aega, sest aega mul on.
Tule vaatame taeva, seal midagi on.
Palju muud mul ei ole, kuid aega mul on.
Tõesti aega mul sinu jaoks on...

Ja assaraisk, kui hästi sobib kohati see:

Tundub, et on löönud ära mingi kell
ja sellest märkamatust hetkest olen hell
kui ma kuulen et mul kõik on alles ees:
et valla minu ees kõik teed ja veed

Kui juhtub ka, et miskit on veel ees
siis on see ammu juba varjul minu sees
isegi kui keegi juhuslikult just
jääb seisma, ja puudutab mu ust

Ma tean: ta tuleb ja juba on teel
ta jaoks on olemas päev minu sees
kui tunnen - kuis puudutab ust
siis tean - see on tema just

Ma otsustasin täna armuda
ja seisundisse sesse tarduda
olen tühi, olen vaba, olen siin
ja ootan, kelle enesega viin

Ei mõtle, et siin lõppeda võiks retk
mind erutab me kohtumise hetk
ma tahan tunda: see on tõesti tema
ja jääda seda hetke igatsema

Ma tean: ta tuleb ja juba on teel
ta jaoks on olemas päev minu sees
kui tunnen - kuis puudutab ust
siis tean - see on tema just

Ei mõtle enam halvale või heale
ma tahan olla lähedal ta peale
ei mõtle oma tunnet häbeneda
tahan öelda mida näen, kui vaatan teda

Ma luban, et vaid üliväikse viivu
ma seisan talle liiga lähedal
ja juba mõtted lehvitavad tiibu
ükskõik mis teen ma tean on lähedal

Ma tean: ta tuleb ja juba on teel
ta jaoks on olemas päev minu sees
kui tunnen - kuis puudutab ust
siis tean - see on tema just

Mu jaoks ei ole eilset ega homset
ei läbikäidud ununevat teed
kui istusid mu süles maial kombel
siis istud nõnda igaviku veel

Kui olid ühel öösel minu hoida
siis alati kui loojumas on päev
kui aknaruudust hõbevalgus koidab
sind jälle oma ukselävel näen

Ma tean: ta tuleb ja juba on teel
ta jaoks on olemas päev minu sees
kui tunnen - kuis puudutab ust
siis tean - see on tema just

Mitte terve laul, aga siiski. Mulle meeldib see laul, niiet ma ei ole vist päris erapooletu...
Ja see:

Läbi käia ei jõua me kõiki teid,
aga jääb ka meist endast kord maha
hõõguvaid lõkkeid ja sädemeid
ja üks väikene vingerdav rada.
Ja kui satub kord keegi me rajale,
ega tea kust see algab või läeb,
saab ta toetuda mändide najale,
kust kaugele merele näeb.

Raira-raira-raa, raira-raira-raa
saab toetuda mändide najale,
kust kaugele merele näeb.

See on tee, kus on metsi ja rabasid.
see on tee, kus on laukaid ja järvi,
kus hetki on kergeid ja vabasid,
palju sinist ja rohelist värvi.
See on tee, kus on vajutud mõttesse,
see on tee, kus on leidunud aega,
kus öösel on vaadatud lõkkesse
ja päeval on vaadatud taeva.

Raira-raira-raa, raira-raira-raa
kus öösel on vaadatud lõkkesse
ja päeval on vaadatud taeva.

See on tee, kus on rõõmusid jagatud,
kus on mindud lihtsalt et minna,
on lahtise taeva all magatud
ja jahedust tõmmatud ninna.
See on tee, kus on puhatud jalgasid,
siin on pea olnud kellegi süles
enne kui uuesti algasid
oma minemist mägedest üles.

Raira-raira-raa, raira-raira-raa
enne kui uuesti algasid
oma minemist mägedest üles.

Ja kui me ennast nüüd sümbolistlikeks peame, sobib Ojalaul ka.

Vesi ojakeses vaikselt vuliseb.
Ta endal laulu laulab, laulab uniselt.
Ta vahtu tekitab, on külm.
Ta päikest peegeldab, on külm.

Üle kivide ja mätaste
vesi vaikselt pehmelt voolab.
Ta väga rahulil, on küll.
Ta väga rahulik, on küll.

Iga vesi jõuab ükskord jõkke
Ta selleks ületab kõik tõkked!
Kuid varsti ojja tahab tagasi,
ta oma koju tahab tagasi!

Iga vesi jõuab ükskord jõkke
Ta selleks ületab kõik tõkked!
Kuid varsti ojja tahab tagasi,
ta oma koju tahab tagasi.

Vesi ojakeses vaikselt vuliseb
Ta endal laulu laulab laulab uniselt
Ta vahtu tekitab, on külm.
Ta päikest peegeldab, on külm.

Üle kivide ja mätaste,
vesi vaikselt pehmelt voolab.
Ta väga rahulik, on küll.
Ta väga rahulik, on küll.

Iga vesi jõuab ükskord jõkke,
ta selleks ületab kõik tõkked.
Kuid varsti ojja tahab tagasi,
ta oma koju tahab tagasi.

Kaila pakkus välja ka midagi Olav Ehalalt. Ma Tahan Olla Öö on muide Tätte sõnad! Aga see on mingi... Armastuslaul. Kuidas oleks näiteks... Ära Karda Mind? See on ka armastuslaul... I give up! Tõeline Jõud? Lambalaul? Ma tõesti ei oska pakkuda... Okei - laulame seda! Ei? :D

Aga mina ei ole mingi otsustaja. Mina olen hetkel väsinud inimene, kes suvalt võtab endale vabaduse teiste blogidest rottida häid lugusid ja jagada neid ka enda lugejatega. Siinkohal tervitan tütarlast, kes peab blogi pealkirjaga I love to watch you when you're dancin'.

Everyone ends up alone.

Ma tean, mida ma endale sünnipäevaks tahan. Ma tean, millised jõulukaardid aasta lõpus välja saadan. Ma ei tea, mis minust saab...

Avastasin, et olen enda sõrmustest sõltuvuses.
Läksin pesema, võtsin sõrmused sõrmest. Tõmbasin dušikardina ette, esimese asjana hakkasin pöialdega keerutama nende sõrmede ümber, kus on sõrmused. Suurem sõrmus, see kividega lilleke, on muide mitu aastat vana. Sain kunagi jõuludeks. Enam ei mäleta, mis aastal. Enam ei mäleta. Aga teise, selle musta, selle sain reedel. See ongi meie lennu sõrmus. Lend number 34. Fun. Sõrmuse peal on kujutatud päikest, meie kooli sümbolit, sisse on kirjutatud omaniku nimi. Ühele poole äärele on kirjutatud PÜG, teisele poole XXXIV. Awesome, ma leian!

Täna pakkisin kapi ümber. Tõstsin seelikud alumisele riiulile, et neid paremini kätte saada. Suvi tuleb. Tulemata ta ei jää. Ma tahan, et ta juba tuleks. Nüüd. Sellepärast kannan seelikut - meelitan suve kohale!
Valge kellaga Liis, tema kõrval klassijuhataja, siis mina, siis Maarja, siis Kaila ja siis Rebeka!

Minu Marge!

Helena ütles mulle eile midagi. Ütles, et ma oskan kirjutada oma blogis nii ümber augu, et kes peavad aru saama & teavad taustalugu, need saavad aru. Mõistsin, et see on nii.

Tahtsin teada anda, et ma jätsin oma käeketi asja juba mõnda aega tagasi katki. Kuidagi ei viitsinud enam, sest ma ei suutnud otsustada, mis on vingumine ja mis mitte. Ja siis ma enam ei tõsta ühte käepaela ühelt käelt teisele. Aga oleksin eile selle pooleks kulutanud, oma pika vingumise peale. Sest ma vingusin autos pikalt. Toomasele & Villule. Aga mul on suht pohhui. Mind enam ei koti.
Okei, see on natuke valesti öeldud, sest tegelikult kotib küll. Aga ma tunnen, et peaksin natukene backstoorit jagama, enne kui sõimama hakkan. Muidu te ei saa aru, aga ma tunnen, et te peaks aru saama.
Kord, kui ma Inglismaal käisin - aastal 2007 - ostsime issiga Ülemistest ühe kohvri. Meil ei olnud kodus enne sellest puudus olnud ja siis mõtlesime, et võiks ju olla üks ilusti olemas. Ja siis ostsime endale ilusa halli-oranži kohvri. Raske seletada värvi, sest see oli nagu.. Ma ei oska seletada seda. Lihtsalt üks kohver. Käisime sellega Inglismaal ära ja tulin üheksandasse klassi. Naljakas. Nii ammu oli see, mulle tundub. Igaljuhul laenasime järgmisel kevadel enda kohvri ühele sugulasele. Nime ma nimetama ei hakka. Aga et oleks asjas selgus, viitame temale kui A'le. Lihtsalt, et oleks mingi viide. Siinkohal pean ka mainima, et sul arvatavasti ei õnnestu siduda tähte 'A' mitte ühegi minu sugulasega. Peale oktoobrit enam mitte. Ma arvan, et mul ei ole ühtegi lähemat sugulast, kelle nimi hakkaks A-tähega... Heh. On ikka. Ma täitsa unustasin ära oma Alissa, kes kohe kindlasti mitte aastal 2008 ise Tallinnasse ei sõitnud minu kohvriga. Igaljuhul küsis A meie kohvrit endale laenuks, et ta saaks sellega pealinna minna. Või midagi sellist. Me laenasime. Aasta oli siis 2008 ja oli kevad. Suvel ma väga vist ei oodanudki oma kohvrit tagasi. Ma ei tea. Suvel on omad mõtted, omad asjad. Mõtlesin muudele asjadele.
Aasta aega tagasi, umbes... Natukene rohkem, sest aasta aega tagasi hakkasin Budapestis õndsat und magama vms. Aga natukene rohkem kui aasta aega tagasi küsisin A käest lõustaraamatu vahendusel, et kas ta ei taha mulle mu kohvrit Cargo Busiga saata vms, et siis ma saaks sellega minna Ungarisse. Teise minu väikse kohvri küsis Kätu endale üheks reisiks ja ma ei olnud eriti ekstaasis suure kohvriga minemisest. Nägin kuidas A lisas endale mingi nädal aega lõustaraamatus uusi sõpru ja tegi muid asju, aga minu kirjale ei vastanud. Olgu, elan üle. Helistas mulle märtsikuu viimasel päeval ja ütles, et nägi mu kirja alles nüüd ja et nüüd on hilja saata. Teesklesin, et uskusin. Pakkus mulle oma sõbranna väikest kohvrit. Keeldusin. Ütles, et toob selle ära, kui järgmine kord Paide tuleb. Ei toonud.
Aasta alguses võttis minuga ühendust isik... Ütleme B, sest jätame ju nimed välja. Aga ei, seekord ei ole kindlasti mitte tegemist minu sugulasega, kuigi mu täditütre nimi algab B tähega ja Alissa ema nimi algab ka B tähega. Aga tegu ei ole minu sugulastega. B andis mulle teada, et minu kohver on tema juures ja et see on katki. Aasta on 2011. Üllatusin. Olin kurb. Ütlesin, et räägin A'ga, äkki ta tuleb järgi ja toon ära. Saatsin A'le jälle lõustaraamatus kirja. Ütles, et läheb kindlasti sellele B juurde järgi ja et korvab kõik meie kahjud ja on isegi valmis uue kohvri ostma, kui see tõesti katki on. Uskusin teda. A läks reisile, ei käinud B juures.
Samal ajal umbes lisasin ise lõustaraamatusse pilte kunagisest väikevenna sünnipäevast. Kui mu vend üheseks sai, suur noormees. Üks inimene, olgu tema täheks siis C kirjutas ühe pildi alla kommentaariks, et ta sooviks isikult D saada kätte enda pluusi, sest kandis seda vaid korra Mattise sünnipäeval. Vastasin, et oleks mõistlik kirjutada see tekst D seinale, et siis annaks see mõtte talle edasi & et ma sooviks enda kohvrit ka kätte saada. Sest jah, unustasin mainida - isik B ütles mulle, et isik D oli selle tema juurde viinud, võtnud B kohvri ja siis seda mitte tagasi viinud. Samuti sai B teada ühe täiesti kõrvalise isiku käest, et A oli käinud B kohvriga pikemal reisil saapamaal ja siis kohvri sinna jätnud, sest see olevat liiga väike. Üllatusin.
Siiski! Sünnipäeva pildi all väitis isik D, et minu kohvrist ei tea tema mitte midagi. Nii ütleski. Ei. Oota hetkeks, ma otsin selle pildi üles... C ütles, et seal pildil on jäädvustatud ainus kord, kui ta kandis enda pluusi ja et ta sooviks seda tagasi saada. Mina ütlesin, et oleks mõtekam minna D profiilile ja seal öelda ja et ma tahaks enda kohvrit ka tagasi saada. Selle kohta ütles D, ja ma tsiteerin:"merilyn minukäes küll sinu kohvrit pole ega pole kunagi olnudki , isegi ei kujuta ette millest sa räägid :D" Nii ütleski. Ma ei vastanud midagi.
Rääkisin B'ga sellest, et millal ta kodus on ja millal A sellele järgi saaks minna. Rääkisin A'ga sellest, et millal ta läheb, kui ta jälle reisile läheb. Ütles, et jõuab küll. Uskusin. Lollisti tegin. B läks reisile, ma ei saanud seda vaheajal ka kätte. Ma ei tea... Ma arvasin, et liigun Tallinnas rohkem, aga ju siis mitte.
B oli kergelt kuri, kui minuga nädal aega tagasi ühendust võttis. Ei süüdista teda. Oleksin ise samasugune. Oleksin ise ehk kurjem. Kirjutasin A seinale, et ta peaks B juurest läbi minema või mulle uue kohvri tooma. A ei vastanud. Nägin küll, et ta lõustaraamatus käis. Postile ei vastanud. Andsin alla.
A kirjutas, et reisib aprillikuus läbi päris palju kohti. Inimestele see meeldis ja nad kirjutasid kommentaarides, et nad on kadedad. Ma kirjutasin:"Ja korra B juurest on raske läbi käia." Ilmselgelt kirjutasin seal nime välja, aga siiski on tegemist inimesi kaitsva blogipostiga. Peale mind kommenteeris C, kes teatas, et meil ei ole vaja tülli minna ühe kohvri pärast ja et keegi ikka selle saab kuskilt ära toodud. Ma ei vastanud. Vastas D. Kaks korda. Mõlemad korrad kustutas küll oma kommentaarid ära, aga kuna mulle tulevad kirjad, siis on mul need kommentaarid alles. Esimene:"esiteks niipalju kui mina sellest kohvrist tean on sellel sang katki , teiseks kui mina oma ohvri itaaliast kätte saaks siis ma võiks ise selle sulle anda , sest se ei ole ju asi millepärast peaks surema hakkama" ja teine:"ja kui asi on põhimõttes siis on ilmselt liiga sitt põhimõte". Ma ei vastanud ka sellele midagi, sest otsustasin, et seda ei ole vaja. No nüüd saite vist teada, kus B kohver on...
Ütlesin B'le, et tulen nädalavahetusel. B ütles, et ma võin tulla. Siis saatis sõnumi, et ta läheb varem kodust ära. Saatis ka sõnumi, et ma helistaksin E'le ja et tema annab mulle selle kohvri lõpuks. Läksin Tallinnasse, helistasin E'le. Andis selle kohvri mulle. Nägin seda noormeest elus esimest korda ja ta tundus mulle täitsa sümpaatne. Me rääkisime A arusaamatusest. Mitte, et tegu oleks olnud arusaamatus vaid et kuidas tema ise aru ei saa. Sest ta oli küsinud ka B käest teist kohvrit, et kuskile minna. Igaljuhul võtsin oma kohvri. Sõitsin kesklinna, astusin valele trammile, astusin Tondil maha, jäin esimesest rongist maha ja passisin vihma käes seeliku, katkise kohvri ja väga sita tujuga. Kõht oli ka tühi. Olin selleks hetkeks söönud umbes poolteist kartulit ja pirni. Tahtsin nutta. Aga ei teinud seda. Olin tugev. Olen siiamaani. Kuigi vahepeal oli nõrkushetk. Ei, ma ei nutnud. Kuigi tahtsin.
Tondi rongijaamas lambi katuse all seistes otsustasin oma kohvris veidi tuulata. Kuigi ma muidu selle poolegi ei tahtnud vaadata. Ülemisest sahtlist leidsin ühe pardkaardi. Aastast 2010. 19. märts, kui ma õieti mäletan. A nimele. Järelikult käis ta sellega soomes. Okei. Alumisest sahtlist leidsin kaks paberilehte. Mõlemad panga lehed, A nimele, kuidas ta oli raha sisse maksnud ja vist välja võtnud. Ma ei tea, ma ei lugenud. Kuupäev oli 30.04.2009. Minu sünnipäev. Minu seitsmeteistkümnes sünnipäev. Arvatavasti küpsetasin õndsalt kooki kodus sellel ajal, kui A pangas käis. Olin kurb, pettunud ja vihane.
Jõudsin Keilasse, olin väsinud, kurb, pettunud ja vihane. Ja väga näljane. Toomas ei olnud oma autoga parklas. Ma ei oodanudki teda. Ta oli ühe ristmiku võrra eemal ja üritas vist tulla mu juurde. Ma jõudsin enne. Istusin autosse. Ütlesin tere. Olin vait. Olin vihane.
Poest tagasi tulles nägi Toomas, mis oli tehtud minu kohvriga. Jutustasin neile - Toomasele & Villule - pika loo sellest, kuidas mul oli elusitt päev olnud terve see reedene päev. Tundsin end halvasti - ei ole ilus halada. Aga tundsin end ka slightly paremini. Kui nad ka mind ei kuulanud, sain end välja elada. Iseenda jaoks.
Õhtu oli juba ilusam. Ma ei tahtnud enam nutta. Mul oli hea olla. Ma olin õnnelik enda lõpusõrmuse üle ja seltskonna üle. Jõin Helenaga Dreamer'i roosat vahuveini ja keerasin magama. Hommikul läksin lennujaama. Marge tuli. Bussijaamast lennujaama ei olegi pikk maa. Kaks kilti ja kohal. Normaalne.
Marge ei tulnud. Tulid kõik teised aga ei tulnud Marget ega Alanit. Ma jooksin, kui Marget nägin. Kaheksateist kuud ei olnud ta Eestis käinud. Kallistasin mõlemaid. Sõitsime maale. Olime seal. Meenus, miks ma ei taha maal käia.

Reedest räägin veel veidi.
Hakkasime tantsima soovide valssi. Rebeka kirjutas sellest ilusa blogiposti. Mina nii ilusti ei oska, andke andeks. Aga minu tantsupartnerist nii palju, et tema lihastel & liigestel on vist kaks mode'i - tundetu ja pingul. Ja kui ta rikub ära minu soovide valsi kooli ees, siis ta nutab. Ta kahetseb seda.
Vähemalt saime reedel sõrmused kätte. Vähemalt olen Keisri Hullu edasi lugenud. Vähemalt on Marge minust 20 kildi kaugusel, mitte saarel minust tuhandeid kilomeetreid eemal. Vahel tunduv, et miljoneid kilomeetreid isegi.

Kella sai Maret paar aastat tagasi Alani & Marge käest jõuludeks, karu sai ta ühel augustikuul Soomest kirbuturult sünnipäevaks ja tassi sai täna Marge & Alani käest lihtsalt niisama. Alan valis lambist välja selle tassi. Õieti tegi. Maretile meeldib see Me to You karu.
Eclipse tass on ilmselgelt minu.

Kaugele!

Esmaspäevast alates annan panuse uue põlvkonna aretamiseks. Olen enda üle uhke küll, jah. Olen küll.

Homme lähen pealinna. Lähen tegema midagi, mida oleks pidanud tegema keegi teine juba mitu aastat tagasi. Aga mulle meeldib täiesti lambist kulutada oma raha sõidule, mida ma planeerinud ei olnud. Meeldib küll, jah - mida muud mul ikka teha on!
Ma võiksin sellest kohe pikalt kirjutada, aga ma otsustasin, et mul - erinevalt nii mõnestki teisest - on ka paremat teha. Lihtsalt otsustasin, et olen neist üle ja saan ise hakkama. Ja saangi ise hakkama. Ma juba ootan, et saaks ära minna. Ka siitsamast minema saada oleks väga hea. Kuskil kõigist eemal üksi hakkama saada tundub minu jaoks selline paradiis, et ma tahan juba olla ära. Ma juba mõttes kirjutan mitu kuud enda lõpetamise kõnet, mida ma mitte kunagi ette ei loe mitte kellelegi, aga mille enda blogisse üles panen, kui kunagi valmis saan. Kunagi saan.

Mina olen ka mõelnud meie lennu lõpuloole. Võtame Friday by Rebecca Black. Okei, tegelt ei maksa nüüd asja õudukaks teha siiski. Aga kuigi Tätte Tuulevaiksel Ööl maha hääletati, ei ole minul Tätte vastu midagi. Tättel on sitaks häid lugusid.
Näiteks... Ma räägin sellest, mis lõpetamisele sobiks enam-vähem, kuigi peaks mõned sõnad ümber tegema. Näiteks on väga ilus laul Ilus Hetk, aga see ei sobi lõpetamiseks. Kuidagi tunnen, et ei sobi, kuigi hetk on ilusam kui mõni teine.
Aga mul ei ole hetkel aega sellega tegeleda. Ma lähen loen oma prantsa ja valmistan selle ette. Kurat, ma pean hakkama enda aega paremini planeerima.