Täna hommikul tundsin nii, kui emme kell kaheksa tuli küsima, kas kumbki - mina või Maret - ei läheks temaga maale kaasa. Hoiaks Mattist, kuni emme lambaid paljaks ajab. Olin valmis minema. Tundsin end halvasti. Koukisin kraadiklaasi, ootamata midagi. 37,7. Ma ei teagi, kas ma olin õnnelik või mitte. Mul ei olnud hea olla - külm, palav, kõik kohad valutasid, pea valutas eriti. Aga mul ei ole nii ammu palavikku olnud! Kella neljaks oli mul 37,9 kraadi palavikku. Õhtupoole oli 37,3 ja viimati 37,7. Imelik, aga tahan homme kooli. Ei taha kodus haige olla. Tahan olla terve.
Käisime eile Maretiga esimest korda rulluisutamas see aasta ja õhtul tõin enda ratta garaažist ära. Feels lovely - kui mu selg ei valutaks nagu crazy-person.
Selg valutab, sest ma ei saanud mugavalt magada. Miks? Tipsy. Ta lihtsalt... Ta lihtsalt magas kõigepealt mu põlvede vahel, siis mu tagumiku vastas ja keset voodit. Röövis ära suure osa mu tekist ja mul ei olnud südant, et teda ära ajada. Kuni ma talt teki alt ära tõmbasin ja ta paar korda rullus ja edasi magas.
Tipsy pani jooksu, kui emme ja issi ja Maret ja Mattis tulid. Mattis sahmerdas. Emme ütles:"No oota, kuhu sa nüüd lähed nende kummikutega?!" võttis lapselt kummikud jalast ära. Ta oli juba sellel ajal toapoolses koridoris, läbi elutoa. Siis sahistas edasi minu poole, kallistas mind ja läks end riidest lahti võtma. Armas noormes.
0 sisemonoloogi.:
Postita kommentaar