Kaugele!

Esmaspäevast alates annan panuse uue põlvkonna aretamiseks. Olen enda üle uhke küll, jah. Olen küll.

Homme lähen pealinna. Lähen tegema midagi, mida oleks pidanud tegema keegi teine juba mitu aastat tagasi. Aga mulle meeldib täiesti lambist kulutada oma raha sõidule, mida ma planeerinud ei olnud. Meeldib küll, jah - mida muud mul ikka teha on!
Ma võiksin sellest kohe pikalt kirjutada, aga ma otsustasin, et mul - erinevalt nii mõnestki teisest - on ka paremat teha. Lihtsalt otsustasin, et olen neist üle ja saan ise hakkama. Ja saangi ise hakkama. Ma juba ootan, et saaks ära minna. Ka siitsamast minema saada oleks väga hea. Kuskil kõigist eemal üksi hakkama saada tundub minu jaoks selline paradiis, et ma tahan juba olla ära. Ma juba mõttes kirjutan mitu kuud enda lõpetamise kõnet, mida ma mitte kunagi ette ei loe mitte kellelegi, aga mille enda blogisse üles panen, kui kunagi valmis saan. Kunagi saan.

Mina olen ka mõelnud meie lennu lõpuloole. Võtame Friday by Rebecca Black. Okei, tegelt ei maksa nüüd asja õudukaks teha siiski. Aga kuigi Tätte Tuulevaiksel Ööl maha hääletati, ei ole minul Tätte vastu midagi. Tättel on sitaks häid lugusid.
Näiteks... Ma räägin sellest, mis lõpetamisele sobiks enam-vähem, kuigi peaks mõned sõnad ümber tegema. Näiteks on väga ilus laul Ilus Hetk, aga see ei sobi lõpetamiseks. Kuidagi tunnen, et ei sobi, kuigi hetk on ilusam kui mõni teine.
Aga mul ei ole hetkel aega sellega tegeleda. Ma lähen loen oma prantsa ja valmistan selle ette. Kurat, ma pean hakkama enda aega paremini planeerima.