Merilyn, miks sa ei blogi?

Mu arvuti on katki. See ei suuda genereerida iseseisvalt t, y, õ ja ü tähte. Lisaks ei tööta vasakpoolne alumine ctrl nupp... Ja see nupp, kust saab ekraani heledamaks muuta...
So there.

Kui ma saan varsti miljonäriks, et siis ma viin ta parandusse ja tulen tagasi. Senikauaks peate leppima sellega, et blogin kaks sõna Kätu arvutist, kui ta parasjagu ei vaata.

Tsauka.

Adultin'

Viimasel ajal teen ma naljakaid asju ja põhjendan neid sõnadega:"Olen täiskasvanu." Või midagi sarnast.

Ükspäev rääkisin Krissuga juttu ja küsisin nõu hambapasta kohta. (Siinkohal ütlen talle tsau, sest tuleb välja, et teinekord, kui tal aega on, käib ta siin vaatamas, et mis mina teen... Tsau!) Ja siis me olime Kätuga tükk aega mega põnevil - me peame ostma uue hambapasta, aga millise? Võtsime Krissu soovitust kuulda ja ostsime omale soolahambapasta. Ja te ei kujuta ette, kui ärevil võisid olla kaks kahekümne aastast! (Sujuvalt veeretasin meid kaks aastat nooremaks, that's how fabulous we are.) Issand, kust me omale pasta leiame, kuidas me saame, millise me siis valime, kas valime midagi muud?! WHAT IS HAPPENING?!

Maitseb veidralt... Aga mulle meeldib!

Lasin täna Maretil kaltsukast tuua ühe valge rätiku, kus on kaks jalajälge peal. Miks? Sest tundus hea mõte panna see enda vannitoa põrandale peale pesemist. Et pesed põranda, tõmbad kummispaatliga puhtaks ja paned rätiku maha ja hea on olla, sest kuiv ja värki. Pesin läbi, näitasin Kätule - olime mõlemad põnevil! Viisin siis rätiku vannituppa ja teate, kui hea on kuiva jalaga sealt ära tulla! Normaalsed kahekümneaastased ei ole ekstaasis mingi rätiku pärast. Meie olime...

Käisime Maretiga Prismas, sest meil oli vaja nõudepesukäsnasid. Ostsime siis. Ja olime rõõmsad, et me ostsime ilusad käsnad, sest et täiskasvanud ostavad poest pesukäsnasid, piima ja seepi. Ära nüüd ütle, et sulle ei paku pinget ilusate käsnade valimine! Ürita nüüd mulle valetada, et sul on ükskõik, millise käsnaga sa oma nõusid pesed. Meil igaljuhul ei ole. Ja meile meeldivad meie värvilised käsnad.

Sest tegemist on siiski viisaka õllega.

Teinekord teeme me ka asju, mis ei ole niivõrd... Täiskasvanulikud, kuid kasutame siiski sama vabandust. Selles olukorras siis ainult natukene sarkasmiga. Näiteks on täiskasvanulik kolmekesi Kätu toas istuda ja Hunger Games Adventure'it mängida. Väga täiskasvanulik on osta poest õlut lihtsalt selle pärast, et purgil on Töllu embleem peal. Ma isegi mitte ei joo õlut! (Üritasin seda kord Rock Cafes naabrimehele seletada, ta ei taibanud üldse, et ma tema õlut juua ei taha... Oh well.) Ülimalt täiskasvanulik on istuda pool ööd üleval ja blogi kirjutada, selle asemel, et magada ja homseks tööpäevaks end välja puhata...

Ja mu Maret läks täna koju. Tema külaskäigust on mul veel nii mõndagi rääkida... Räägin järgmine kord. Või ülejärgmine kord...

Õde bussile astumas.

Miko!

Kümnendal märtsil sain ma endale väikevenna. Sellise kõige pisema. Olin just kodus aega veetnud kenasti kümme päeva ja siis üheksanda õhtul kella kümne ajal emme helistab:"Oleks pidanud su ikka varem välja viskama!" Sünnitama läks.
Ma nutsin õnnest, kui issi mulle kell üks öösel helistas, et väikevend on käes. Minu pisikene väikene vend. Nutsin natukene aega õele, natukene aega Kätule ja kui olin maha rahunenud, helistasin Evale. Eva võttis telefoni vastu, ma ei saanud midagi öelda. Natukene oli vaikus, siis Eva taipas ja siis ma nutsin jälle. Õnnest. Ainult õnnest...

Kolmapäeval läksin koju tagasi. Emmele ei öelnud, et lähen, sellepärast ei kirjutanud blogissegi, et mine tea, mis tal viga hakkab ja äkki läheb veel haiglas mu blogi lugema. Maretiga olin asjad ära rääkinud, et lähen koju, tema teadis. Bussis veel rääkisin emmega ja sain teada, et issi ja Mattis olid kodus. Emme küsis veel, et millal ma siis tulen. Teatasin talle, et veel ei tea ja üritan võimalikult ruttu tulla. Olin juba poolel teel. Helistasin siis issile ja leppisime kokku, et tuleb mulle vastu. Palusin tal emmele mitte rääkida.
Koju jõudes seletasin Mattisele, et ta ei tohi ka emmele öelda. Oli nõus, aga samas teadsin, et tõenäoliselt lobiseb ta siiski välja. Ei lobisenud, vot. Natukene vihjas, aga õnneks emme sellest aru ei saanud. Nimelt viisin Mattisele Tartust kruvikeeraja ja olin selle talle juba andnud, emmele olin ka sellest rääkinud ja Mattis siis rääkis emmele edasi, et tal on kruvikeeraja. Emme mõtles, et nüüd olen ma topelt ostnud ja nüüd on jama majas. Ei olnud.
Veel ukse taga kuulsin emmet küsimas:"Uks on lahti vä?" Nii et tegelikult tuli üllatus välja.

Natukese aja pärast sain oma pisikese venna endale sülle. Ja ta oli nii pisikene. Algul vaatasin, et näe, ei hakkagi pisardama. Käisin siis magava beebiga toast tuppa ja tutvustasin talle maja. Kui ma jõudsin Mareti tuppa ja tahtsin seletada, et see on õdede tuba, siis tulid pisarad silma. Ja ega ma selle paari päeva jooksul venda rohkem väga käest ei pannudki. No selleks ajaks ikka, kui ma ise asjalik olin. Toimetasin loomi ja linde ja tõin vett ja puid ja... Ja siis tassisin venda.

Vaatasin oma väikevendi ja mõtlesin, et kuidas küll on ühele inimesele nii palju õnne lubatud. Kuidas on nii, et mulle on lubatud mu suurepärane noorem õde, kellega ma nii hästi läbi saan? Kuidas mina sain endale nii krutskeid täis väikevenna, kes nii andekate asjade peale tuleb? Kuidas olen ma ära teeninud ühe väikese pambu, kes midagi veel teha eriti ei oska? Ma ei mäleta Mareti titepõlvest eriti midagi ja tundub, et ka väikevenna omast jään suures osas ilma, aga ikkagi olen ma nii õnnelik, et nad on minu õde ja vend. Mattis on ainuke, kelle kasvamist ma (teadlikult) nägin ja ma olen selle üle õnnelik. Ma armastan oma perekonda nii tohutult palju!

Täna sai vend endale nime ka. Vend on Miko. Miko Martjak. Merilyn, Maret, Mattis ja Miko. Kaks tüdrukut, kaks poissi.

Mul on üks õde ja kaks venda. Kaks väikest venda. Pühkisin pisarad, lisan paar pilti. Varsti jälle!

Ootasime Arturiga teiste saabumist.

Venna voodi sai valmis.

Vend sai oma voodisse magama.

Vend vedeles voodis.

Kuri magaja! Näitab sulle rusikat.

Proovisime paar pilti teha. Miko hakkas nutma, Mattis tegi nägusid ja me Maretiga läksime bussile...

Fun. õhtu

Ma mäletan esimest Fun. lugu, mida ma kuulasin. Istusin tooaeg mõisavahe korteris ja tegin midagi. Youtube'i subscription box oli tüütult tühjaks saamas ja ette jäi üks Fueled By Ramen video, mida ma tavaliselt ei oleks vaadanud. Olen selle kanali endale tellinud ka ainult selle pärast, et teinekord tuleb sealt asju, mis mulle meeldivad. Selles suhtes, et kui ma mõnda esitajat tean, siis sealt ma saan ka teada, kui neil uus lugu või video välja tuleb. Ja nüüd, kus mul midagi enam vaadata ei olnud, siis ma võtsin ühe nende video lahti. Videot seal ei olnud, audio oli too hetk ainult.
Mäletan, et istusin köögilaua taga ja Kätu oli elutoas. Panin laulu mängima, kuulasin. Meeldis. Ja uuesti. Ja uuesti. Kätule lõpuks kõlas see veidralt, seda mäletan ka, sest ta ei kuulnud kogu laulu, ainult seda taustabiiti, niiöelda. Ma mõistan, miks talle see veider võis tunduda. One Foot ongi selline... Veidra muusikaga. Aga ma jumaldan seda muusikat. Ma jumaldan seda laulu. Esimesest korrast saadik.
Peale seda hakkas minu ellu üha rohkem Fun.'i tekkima. Ja iga laul on mulle siiamaani meeldinud. Isegi need, mis paisusid eriti suureks ja mida koguaeg lasti. Näiteks We Are Young. Mul oli ikka igakord pidu, kui see raadiost tuli. Iga kord olin õnnelik, kui seda jälle kuulsin. Üks lemmikumaid on ka Carry On näiteks. Ja muidugi Some Nights! Oi, kuidas ma seda jumaldasin! See oli lihtsalt... Nii üleni minu laul, et midagi hullu! Ma võisin seda kuulata vaikselt omaette, ma võisin seda nii kõvasti lasta, et kõrvadel hakkas valus. Ja ma armastasin seda kõike!
Ütlen ausalt, ega ma end muusikamaailma uusimate hittidega tegelikult kursis ei hoia. Kuulan seda, mis ette juhtub ja mis meeldib ja millal viimati uusi esitajaid minu playlisti tuli, kes seda enam mäletab! Samas mäletan hästi, kui see Pink'i ja Nate Ruess tegid koos Just Give Me A Reason'i. Mulle meeldis see laul ka. Praegugi käib raadiotest mingi laul, mida ma ei ole suutnud kodustes tingimustes veel üles leida, aga ma tean, et see on kas Nate Ruess kellegi teisega või koguni Fun., sest ma tunnen juba ta hääle ära ja mulle nii meeldib ta hääl!
Praegu käisin pesu kuivatist ära toomas ja mõtlesin, et taustaks oleks midagi vaja. Sain oma youtube'i subscriptionsitega tegelikult ka järje peale ja ei olnud sealt enam midagi võtta, mõtlesin, et ehk miski jäi kahe silma vahele. Jäigi. Fun. jäi kahe silma vahele. Mõtlesin siis, et panen mängima. Ja ma armastasin seda lugu ka kohe algusest peale. Uus lugu, Sight Of The Sun, meenutaski mulle seda õhtut mõisavahes koos minu esimese Fun.'iga.
Nüüd siis istun siin, ei voldi enam riideid, tahtsin kohe blogida. Üks Fun.'i laul teise järel ja kuulan neidki, mida tean, et kunagi kuulasin, aga mitte nii palju, et meelde jääks. Panin siis peale Why Am I The One video ja kohe video alguses tuli meelde, et mis video see oli ja kuidas sellega läks. Ja kui päris laul peale hakkas, siis meenus ka, et mulle meeletult meeldis ka see lugu.
Ja nüüd ma tõmbasin omale Spotify, sest ma tahan nende lugusid kuulata veel. Ja miks mitte siis ka Spotify? Õdegi teadis rääkida, et Spotify on vahva...

I put one foot in front of the other one.
I don't need a new love or a new life,
just a better place to die

Kes oleks osanud arvata, et ma sõltuvusse jään...

Hiljuti vaatasin lõppude lõpuks Catching Fire'i ära. Sellest tulenevalt tuli mulle jälle hoog peale ja... Ja juhtus nii, et ma leidsin, et on olemas Hunger Games'i mäng: The Hunger Games Adventure. Ja ma siis pidin seda eile öösel mängima hakkama.
Ja ma olen meeletult sõltuvuses. Ma lihtsalt istun ja ootan, et läheks mingi aeg mööda, et ma saaksin mingi noole kätte. Ma sundisin oma õde seda mängima, ta tuligi. Ta sai asju, ma võtsin talt asju, ta sai selle asja, mida minul vaja, ma kaalun padjaga lämmatamist keset ööd... Okei, nii hull see asi ei ole! Jään ellu!

Aga Kätu ja Eva võiksid mulle siiski headmeelt teha ja ka mängima tulla. Pls. I need your stuffs!