Totu-: Miko!

Kümnendal märtsil sain ma endale väikevenna. Sellise kõige pisema. Olin just kodus aega veetnud kenasti kümme päeva ja siis üheksanda õhtul kella kümne ajal emme helistab:"Oleks pidanud su ikka varem välja viskama!" Sünnitama läks.
Ma nutsin õnnest, kui issi mulle kell üks öösel helistas, et väikevend on käes. Minu pisikene väikene vend. Nutsin natukene aega õele, natukene aega Kätule ja kui olin maha rahunenud, helistasin Evale. Eva võttis telefoni vastu, ma ei saanud midagi öelda. Natukene oli vaikus, siis Eva taipas ja siis ma nutsin jälle. Õnnest. Ainult õnnest...

Kolmapäeval läksin koju tagasi. Emmele ei öelnud, et lähen, sellepärast ei kirjutanud blogissegi, et mine tea, mis tal viga hakkab ja äkki läheb veel haiglas mu blogi lugema. Maretiga olin asjad ära rääkinud, et lähen koju, tema teadis. Bussis veel rääkisin emmega ja sain teada, et issi ja Mattis olid kodus. Emme küsis veel, et millal ma siis tulen. Teatasin talle, et veel ei tea ja üritan võimalikult ruttu tulla. Olin juba poolel teel. Helistasin siis issile ja leppisime kokku, et tuleb mulle vastu. Palusin tal emmele mitte rääkida.
Koju jõudes seletasin Mattisele, et ta ei tohi ka emmele öelda. Oli nõus, aga samas teadsin, et tõenäoliselt lobiseb ta siiski välja. Ei lobisenud, vot. Natukene vihjas, aga õnneks emme sellest aru ei saanud. Nimelt viisin Mattisele Tartust kruvikeeraja ja olin selle talle juba andnud, emmele olin ka sellest rääkinud ja Mattis siis rääkis emmele edasi, et tal on kruvikeeraja. Emme mõtles, et nüüd olen ma topelt ostnud ja nüüd on jama majas. Ei olnud.
Veel ukse taga kuulsin emmet küsimas:"Uks on lahti vä?" Nii et tegelikult tuli üllatus välja.

Natukese aja pärast sain oma pisikese venna endale sülle. Ja ta oli nii pisikene. Algul vaatasin, et näe, ei hakkagi pisardama. Käisin siis magava beebiga toast tuppa ja tutvustasin talle maja. Kui ma jõudsin Mareti tuppa ja tahtsin seletada, et see on õdede tuba, siis tulid pisarad silma. Ja ega ma selle paari päeva jooksul venda rohkem väga käest ei pannudki. No selleks ajaks ikka, kui ma ise asjalik olin. Toimetasin loomi ja linde ja tõin vett ja puid ja... Ja siis tassisin venda.

Vaatasin oma väikevendi ja mõtlesin, et kuidas küll on ühele inimesele nii palju õnne lubatud. Kuidas on nii, et mulle on lubatud mu suurepärane noorem õde, kellega ma nii hästi läbi saan? Kuidas mina sain endale nii krutskeid täis väikevenna, kes nii andekate asjade peale tuleb? Kuidas olen ma ära teeninud ühe väikese pambu, kes midagi veel teha eriti ei oska? Ma ei mäleta Mareti titepõlvest eriti midagi ja tundub, et ka väikevenna omast jään suures osas ilma, aga ikkagi olen ma nii õnnelik, et nad on minu õde ja vend. Mattis on ainuke, kelle kasvamist ma (teadlikult) nägin ja ma olen selle üle õnnelik. Ma armastan oma perekonda nii tohutult palju!

Täna sai vend endale nime ka. Vend on Miko. Miko Martjak. Merilyn, Maret, Mattis ja Miko. Kaks tüdrukut, kaks poissi.

Mul on üks õde ja kaks venda. Kaks väikest venda. Pühkisin pisarad, lisan paar pilti. Varsti jälle!