20. august tegime Maretiga koogi ja head lapsed nagu me oleme, otsustasime, et ootame emme, issi ja Mattise maalt koju, siis hakkame sööma. Nad tulid, me hakkasime sööma. Emme andis Mattisele vahepeal piima juua ja see noormees tuukerdas. Mina ütlesin naerdes:"Siuke tuuker." Mattis ütles selle peale:"Siuke pidu." Mina mõtlesin, et puhken nutma. Nii ilus oli see hetk. Nii ilus... Ma ei teagi kohe... Lihtsalt oli uhke olla. (:
Ma ärkasin ühel hommikul vara. Kell üheksa teatas mu telefon, et emme ühel kunagisel töökaaslasel on sünnipäev ja ma läksin emmele seda ütlema. Peale seda enam magama ei jäänud. Minu puhul on see imelik. Kööki jõudsin, mõmmi kaenlas, küsis emme ka:"Mida sina nii vara üleval teed?!" Ja vaatas mind ka nii nagu oleks kauakadunud lapse leidnud vms.
Vahepeal olen teinud nii palju, samas mitte midagi. Ma ei tea... Ma olen käinud ju igal pool ja samas olen ainult kodus istunud. Aga ma ei ole suutnud blogida. Ma ei tea. Kuidagi... Ei ole seda aega, et istuks ja blogiks nüüd. Ja kui see aeg tuleb, siis ei ole seda jaksu, et blogiks. Praegugi lükkan pakkimist edasi, et oma blogi mitte orvuks jätta.
Ona a scale 1 to Voldemort, how awkward are your hugs?
Ma tahan magada. Nii väga, et kui täna nägin võõras autos tuttava moega poolpaljast noormeest hakkasin tõenäosust arvutama. Mitte päris, aga you get the point. Tahan nii väga magada, et täna Maretiga poes käies oleksin hea meelega iga posti otsas magama jäänud.
Meenus, et tahtsin rääkida, kuidas mina mäkis käin ja kuidas teised mäkis käivad. Teised:
"Tere!" "Tere. Üks bigmäkk eine palun." "Ja joogiks?" "Koka." "Neli eurot palun. Toon teile burgeri lauda." "Okei. Aitäh."
Mina endale ja issile ja Maretile süüa ostmas:
"Tere!" "Tere! Üks mäkroial eine, suur, üks fileofish eine, suur ja üks mäkvrap eine palun." "Suur?" "Jah. Kõik on suured." "Ja joogiks?" "Kaks fantat, ilma jääta ja üks sprait jääga." "Kastet või ketšupit ka?" "Mm.... Ei aitäh." "Niiet üks mäkroial eine, suur, kalaburger, suur ja mäkvrap, suur. Fantad on ilma jääta, spraidile võib jääd panna?" "Jah... Kas teil nii ka on, et friikate asemel saab mundris kartuleid?" [ükskord sealtsamast ei saanud, pidin küsima.] "Jah." "Siis ma ühtede friikate asemel võtaks mundris kartulid." "Niiet üks suur mäkroial eine, üks suur kalaburgeri eine, üks suur mäkvrap eine, fantadele jääd ei pane, spraidile panen ja ühtede friikate asemel on mundris kartulid?" "Jah." "Kolmteist euri palun.[vms] Toon teile burgerid ja mundris kartulid lauda." "Olgu. Aitäh teile." Istusin lauda ja läksin ostsin kaks kastet ka. Ja pärast küsisin endale need loteriipiletid ka. Winning!
Emme ja issi tõid poest kooki, sest lähen homme minema ja alustan esmaspäeval ülikoolis. Üks tükk jäi üle. Ütlesin, et mina olen tähtis ja söön selle ära. Mattis:"Mina. Tähtis." Mina:"Ei, mina olen tähtis." "Mina. Tähtis." Ja nii mitu korda. Vaidlesime. Lõpuks mina:"Õde on tähtis." "Õde. Tähtis." Oh that little boy!
Ja ükspäev emme ütles mulle alles, et kui Mattist magama pani, tuli juba kustus ja puha, siis Mattis lasi peaaegu vahetpidamata:"Siuke pidu!" Ta on mul no nii armas, ma ei suuda!
Olen väsinud. Nii väsinud, et tõmbaks kerra ja magaks lõunani välja, sööks juustu ja magaks edasi. Nii väsinud.
Kolin homme Tartu. Saan hakkama. Saan küll.
0 sisemonoloogi.:
Postita kommentaar