I'm still missing you...

Teate... Juba paar päeva, ehk tegelikult esmaspäevast saadik.. Või isegi pühapäevast, kes seda enam teab... Igaljuhul olen ma tahtnud kirjutada. Tahtsin teid rahustada, et ma ei ole enam masenduses. Vähemalt pühapäev, esmaspäev ja teisipäev ei olnud. Täna tuli see hetkeks tagasi, aga teate mis? Nüüd on jälle hea olla! Ausalt.

Ühel hetkel otsustasin lihtsalt, et mul ei ole tarvis põdeda. Ma olen siin olnud juba kaks ja pool nädalat. Olen poolteist nädalat veel. Ja... Ja ma saan hakkama. Mida lähemale tuleb kojusõit, seda rõõmsam olen mina. Alguses oli hea, keskel halb, lõpupoole jälle hea. Eks see ole see, kuidas ennast meelestad, eks? Mina olen nüüd positiivne, kuigi mul parem käsi on katki... Või noh. Sõrm. Nimelt! Käisime Enelini ja Robertoga pealinnas poodlemas. Saime Robertoga poodi, olime ühes poes, Enelin helistas, et tal läheb veel tsipa aega, me läksime H&Mi. Seal olid mingid lõhnad, mida Robert nuusutada tahtis. Vaatasin, et ühe pudeli peale on kirjutatud Tester. Nägin küll, et selle kõrval oli ka katkine pudel, mis arvatavasti oli mingi hetk maha kukkunud ja nüüd oli seal katkise nurgaga. Ma teadsin, et see seal on, aga arvasin, et ega ma ikka nii koba ei ole, et sellele vastu läheks. Eksisin. Haarasin testeri järele ja parema käe sõrmusesõrm läks vastu pudelit. Terav valu, refleksid tõmbasid käe eemale, vaatasin kahju - veri praktiliselt tilkus. Võtsin kotist salvräti - roheline, mentooliga - panin selle käele. Mõtlesin, et küll kohe üle läheb. Andsin Robertole lõhna nuusutada, mõtlesin, et läheks edasi... Siis mõtlesin, et peaks igaks juhuks selle katkise pudeli müüjale viima, et teised haiget ei saaks, nagu mina. Väikeseid lapsi seal küll ei tundunud eriti olevat, aga mine tea, kes selle endale kaela oleks tõmmanud. Võtsin pudeli, seisime järjekorras, Enelin tuli. Aitas seletada, mis juhtus. Paluti vabandust, saadi aru, et mina pudelit katki ei teinud. Me läksime siis poodi vaatama, sest ega me ringi ei olnud ju jõudnud käia. Mingi hetk tuli sama teenindaja meie juurde mingi paberiga ja hakkasid Eneliniga seletama. Enelin seletas mulle, et ma pean kuskile paberile oma nime, aadressi ja telefoninumbri kirjutama. No mina oma aadresse peast ei tea, see osutus veidi keeruliseks... Kirjutasin Enelini oma. Andsin allkirja ja kui müüja ära oli läinud, siis Enelin seletas, mis ma just tegin. Nimelt, kui minu sõrm mädanema läheb või sinna mingi põletik tuleb või midagi, siis H&M maksab kinni. (:
Mina leidsin selle natukene kurva olevat - tavaliselt paranen ma kiiresti, ma ei mädane, oskan haava puhtana hoida, olen ettevaatlik. Kõik saab terveks, mul tore olla. Palju parem oleks olnud mingi soodukas või midagi. Mulle oleks see rohkem meeldinud...
Lõpuks lahkusin H&Mist kleidi ja kehakoorija võrra rikkamana. Haava ka muidugi, kust veel pikalt päris palju verd tuli ja tükk aega oli hell. Nüüd, kus see sõrm ikka veidi katki ja hellem on, kui teised, avastasin ka, et kasutan trükkimisel teda päris palju. Enter näiteks. Vahest isegi backspace? Nüüd ma ei tea, olen teadlik ju sellest, et jälgin, ei oska üldse enam kirjutada...
Pärast käisime veel poodides ringi. Ostsin Maretile ühe ehte ja endale sukapüksid. Siuksed valged, kerge hõbedase varjundiga. (What obsession with tights and leggings?) Kogemata ostsin ühed ka Maribelile - ma arvasin, et need on retuusid, ei lugenud pealt, võtsin väikese suuruse, aga viin need nüüd talle. Kui talle ei meeldi, teen endale retuusideks. Ta ütles, et kannaks küll, aga mine tea... Ehk talle päriselt ei meeldi need, siis oleks jama...

Veel tahtsin öelda, et kuigi ma olen nüüd läbinisti positiivselt meelestatud, on mul ka selliseid hetki, kus ma tahaks peaga läbi seina joosta, üksinda kuskil istuda, natukene nutta, karjuda ja rahuneda. Ja siis tagasi tulla. Teengi vahest seda. Mõttes. Või siis võtan endale aega - lähen istun vannitoas mõne hetke, väidan, et olen vetsus või pesen käsi või mida iganes. Selline pikem iseenda paus tuleb tavaliselt pesus olles. Ja saan hakkama!

Laupäeval lähme uuesti poodi. Seekord Eneliniga kahekesi, sest Robert ei ole poodides käia tüüp ja... Me ei jaksanud. Saime käia ainult mõnes poes ja seda ka läbi tüli. Enelin ka ei ole tegelikult poeinimene, aga ta minu pärast kannatab ära... Mul on tast kahju natuke...