Käisin nädalavahetusel rallil. Reede õhtul ja laupäeva päeval. Ja tore oli! Sealt juhtusid ka kaks lugu, mis mind õnnelikuks tegid. Mõlemad kusjuures laupäeval. Reedel oli lihtsalt tore - Mairo oli minuga, ma olin üle pika aja rallil ja nii hea oli olla! Õhtul saime nii sooja sauna, et suht jube. Aga nii hea! Aga ma räägin nüüd asjast ka.
Jägermeister.
Mulle on alati meeldinud, kui ma leian vastamata kõne Joelilt või näen, et tema mulle helistab. See teeb mind kohe õnnelikuks. Sest et ma tean, et ta tahab mind rallile. Ja ma lähen. Hea meelega.
Laupäeval kahe stardi vahel istusime autos Mairoga ja nautisime niisama olemist. Ja siis ma nägin järsku, et Joel joob kohvi oma Jägermeistri termostassist ja mulle meenus Rabarock. Veider, kas te ei leia? Ma mitte. Rabarockil jagati nänni - küll Rocki oma, küll Jäägeri oma, küll kes teab mida. Ühel hetkel kõndisime ja ma leidsin maast Jäägeri pudeliavaja. Sellise... Väikese. Laibaka suuruse, mis täpselt peopessa mahub, aga mida eriti muljuda ei anna. Ma ei leia sellest kahjuks pilti, aga eks te kujutate ehk ise ka ette, milline on avaja. Selline väike. Mul on seda ühe korra elus tõsiselt vaja läinud ja sel hetkel ei olnud mul seda kaasas. Ma tulin koju ja viskasin ta omale kotti. Ja siis ta lihtsalt oli seal. Kuni rallini.
Teised olid õues, Joel jõi kohvi ja rääkisid juttu ja... Ja siis ma kutsusin Joeli enda juurde ja küsisin, et kui talle need Jäägeri asjad niiväga meeldivad, et kas ta seda endale tahaks ja ulatasin talle selle vidina. Ta võttis selle enda kätte ja automaatselt läksid ta silmad särama. See tegi mind õnnelikuks. Automaatselt eeldasin kohe, et tal on see olemas, sest see on nii väike vidin ja küsisin ta käest, et kas tal on. Ütles, et ei ole tal sellist. Siis ma lubasin talle selle endale jätta. Küsis ikka mitu korda, kas ma ikka tahan selle ära anda. Ja siis ma seletasin talle, kust ma selle sain ja et mul on see tegelikult siiamaani ainult jalus olnud - tõstan teda lihtsalt ühest kohast teise. Noormehe silmad särasid ja oli näha, et ta oli siiralt õnnelik.
Esmaspäeval rääkisin emmega sellest telefonis ja tema ütles ka, et Joel meeldib talle oma üleni siira oleku pärast. Ja siis me olime koos õnnelikud, et ta meil sedasi suguvõsasse sattus. Tore on sedasi!
Jägermeistriprints!
Reede õhtul Viljandist tagasi tulles istusime kolmekesi - mina Mairo ja Joel - Joeli autos ja sõitsime kodu poole. Vaatasin tagaistmelt tihti tee peale ja arvasin, et näen hunnikuga freedusid (konnad). Olin õnnetu, väljendasin seda verbaalselt. Mairo ja Joel arvasid, et ma olen imelik ja et äkki ma tahan minna, neid eest ära ajama ja miks mitte ka musitama, et neist printse teha? Ja siis ma ütlesin, et me kunagi Kelliga just seda tegimegi. Et me kunagi ei lootnud sealt printse saada, aga konnad olid niisama armsad ja miks mitte neid musitada?!
Rallil, see oli natukene peale eelmises alapeatükis kirjeldatud juhtumit, pööras Mairo mu tähelepanu konnale, kes teed ületas. Ma tuiskasin autost välja ja päästsin selle pisipisikese konna teelt ja suurima tõenäosusega ka autorataste alt. Näitasin kõigile oma väikest konna, üritasin seda Joelile anda jutuga, et see on Jägermeistri konn ja et ta kindlasti peaks selle endale võtma. Mairo ja Joel leidsid siis, et ma peaks teda ehk musitama, mine tea, võin printsi saada. Ja siis hakkas tulema. Mina muidugi leidsin, et see konnapoeg on nii väike, et siit ma saaks mingi tatika printsi ja siis Erki pakkus, et äkki ma tahaks mingit vana limast ja suurt kärnkonna, ma siis arvasin, et sealt ma saaks mingi sureva vanamehe. Nad ei olnud väga rõõmsameelsed, aga minul oli hea meel, et ma konna päästsin. Kuni Joel mu lootused purustas ja ütles, et küllap sealsamas põllul kündev traktor mu freedust ükskord üle sõidab. Ja ma olin siis õnnetu. Aga kokkuvõttes siiski rahul. (:
Maxima ületas ennast.
Ma arvan, et te teate, et mul on mingi teema sukapükste, sukkade ja põlvikutega. Raske seletada, aga need meeldivad mulle nii väga!
Igaljuhul on ikka veel laupäev ja me kiirustame Viljandist Tartusse ja Tartust Räpinasse, et kiirelt Mairo õe sünnipäevale jõuda. Otsustan toas, et sukapüksid panen jalga autos. Ja see tuleb mul hästi välja, kuni ma hakkan sukapükse kintsudest ülespoole tõmbama autoistmel istudes ja pöidla läbi sukkade surun. Üpris ebameeldiv. Kiunusin, kuni ma poodi sain, et endale uued sukad osta. Sain Maximast suht paksud sukapüksid, mis muidu maksid 4.49€ ainult 1.49 eest! See tegi mind nii õnnelikuks!
Ma ei taha olla Kuhjaga naist!
Viimaseks asi, mis teeb mind õnnetuks. Aga kuna ma lisan ka paar pilti, ei ole hullu.
Hakkasin õppima vene keelt ja õppejõud otsustas meie nimed panna kirillitsasse, et need venekeelseks ümber teha. Ja kuna vene keeles ei ole y-it, on minu venekeelenimi Merilin. Ja see teeb mind õnnetuks. Teie võib-olla mõtlete, et mis siis?! See on ju ainult üks täht! Nime mõte jääb samaks! Aga minu jaoks mitte. Minu emme pani mu nimesse selle y-i ja see peab seal olema! Ma olen nii palju vaeva näinud, et inimesed seda kirjutada oskaksid, et see y seal kindlasti oleks. Et kindlasti on esimene i ja teine y. Ja kui sa oled sellega nii palju kahekümne eluaasta jooksul vaeva näinud, kui mina, teeb ikka õnnetuks küll. kui järsku on seal lihtsalt tavaline i ja sa ei saagi sinna midagi parata. See i lihtsalt ongi seal.
Kuna tegemist on ka ülikooliga, ei saa ma just hakata kiunuma, et mulle ei meeldi, et seal ei ole minu tähte sees. See oleks minust lapsik ja igati vale. Aga see teeb mind sellegi poolest õnnetuks!
 |
| Reede. Minu tööpost. |
 |
| Mairo pildistas eemalt. Mina teen tööd ja näen vaeva. |
 |
| And it's a car! |
 |
| Laupäev. Peale kiiret ´kuid tugevat vihmasadu oli vikerkaar! Üleni! |
 |
| Olen oma helkurvesti ja mapiga hullult asjalik raja ääres. Loen sekundeid kellalt. |
0 sisemonoloogi.:
Postita kommentaar