Look, mom! No brains!

Kuigi ma olen oma ajud kahe viimase päeva & öö jooksul peaaegu üleni välja nuusanud, teevad mind teatud asjad siiski õnnelikuks. Näiteks eriti see, et täna poolsurnuna loengu ukse taga istudes ja internetti nautides tõstsin pilgu, kui keegi tuli ja nägin kedagi, keda oodata ei osanud, aga kelle peale mõni hetk tagasi just mõtlesin. Nimelt istun sotsiaalpoliitika loengus ja minu kõrval istub Anneli! Minu Anneli! Te ei kujuta ette, kui rõõmsaks see mind tegi! Ma ei suutnud natukene aega midagi öeldagi, sest olin nii vaimustuses oma Annelist!
Okei, tehniliselt olen ma orjastamise ja inimeste omamise vastu ja Anneli ei ole MINU oma, aga ma ei oska seda muud moodi öelda. Ta ju on minu!

Ja siin on miski, mida ma mõtlesin teisipäeval loengus, kui ma ei suutnud vahepeal olla, peitsin pea kätesse ja palusin kõike ja kõiki, et ma mitte mingil juhul oksele ei hakkaks. Põnev info, ma tean.


Mõtlesin juba paar päeva tagasi, et peaks midagi ütlema. Aga siis ei tulnud meelde. Eile kodus tuli meelde. Siis, kui mul internetiühendust enam ei olnud. Nagu tavaliselt, eksole. [Iroonilisel kombel istun hetkel loengus SJ sotsiaalpoliitikasse ja sellel õppejõul on parasiitsõna eksole.]


Samas vaatas see teema mulle eile päev otsa vastu. Nimelt on inimesi, kellega mingeid asju saab rääkida ja mingeid ei saa. Ja siis on teemasid mida ei tahagi osade inimestega rääkida.
Veider, kas te ei leia?

Meelde tuli see teema siis, kui ma tahtsin Kätule rääkida ühe naljaka loo. Ja siis ma taipasin, et ei saa, sest selles loos oli suur osa tema onul ja ta ei taha teada selliseid asju oma onust. Mitte, et see midagi väga hullu oleks olnud, aga siiski. Kõike lihtsalt ei taha teada. No ei taha.
Ja siis hakkasin mõtlema, et on üldse palju asju, mida ma ei saa kõigi inimestega rääkida. Näiteks on ka selliseid teemasid, mida ma tahaks rääkida ühe kindla inimesega, aga ei saa, sest see, mida ma rääkida tahan puudutab kedagi, keda me mõlemad teame. Ja siis ma ei saa sellest rääkida.
Või siis on minu meelisvestluskaaslase elus mingid sellised sündmused hetkel, et ei taha temale sellest rääkida. Ja siis on kõik halb.

Nüüd olen taas rõõmsalt, poolsurnult neljapäevas ja loengus. Tahan, et viimased 40 minutit läheks ruttu ja ma saaksin juba koju. Ma tahan teki alla ja tuttu. Mine tea, äkki on kodus parem.

Mul on häid uudiseid ka. Nimelt sain ma juurde kaks ainet, mida mul vaja oli, aga millele miskipärast ei registreerinud. Kummastki on olnud juba 1 loeng, aga oh well. Saan hakkama siiski. Järgmine aasta ei jaksaks neid ka vist ikka teha.

Olen väsinud ja nohune. Olen kaks päeva kodus ainult nuusanud. Ma tahan koju. Voodisse. Teki alla. Sooja. Tsau.