EMO

Esmaspäeval oli meil kursaõhtu. Sattusin istuma kõrvuti Joonasega ja mingi muu teksti sees rääkisin, et olin vahepeal väga palju kuri ja et ma ei taha blogida, sest kõik mis ma blogida tahan, tuleb kuri. Joonas imestas, et kuidas saab üks inimene nii kuri olla koguaeg ja ütles, et ta ei mäleta, millal ta viimati kuri oli. Ja siis ma... Üritasin vist seletada, et ma ei ole koguaeg kuri ja minu kuri ei ole üldse selline kuri-kuri, vaid lihtsalt... Natukene häiritud. Ei oska seletada.

Täna mõtlesin selle peale jälle. Nimelt olin õnnetu ja kuri ja nutsin keset tänavat. Miks? Sest et EMOs ei meeldinud mulle eriti. Ja mul oli ebameeldiv ja ma olin väsinud ja mul oli süda paha. Ja siis ma olin õnnetu, kui mingi tädi mu sealt lihtsalt minema saatis ja ütles, et ma pean kõrvakliinikusse minema. Ma olin...
Nimelt tuli mul teisipäeval nohu, terve kolmapäeva nuuskasin ning kolmapäeva öö vastu neljapäeva hakkas mul mingi hetk vasak kõrv tundma andma. Oli natukene ebameeldiv, aga sain justkui hakkama. Täna enam ei saanud. Või tegelikult oleksin saanud, aga rääkisin murest emmele, kes soovitas mul teha seda, mida mina talle koguaeg soovitan  helistada perearstikeskusesse ja nõu küsida. Nimelt kui temal mingi probleem on - Maret astub naela jalga, Mareti jalg ei tööta - siis ma ütlen, et helista perearstikeskusesse ja küsi nende käest. Helistasin ka.
Olin ootel. Panin arvuti selleks hetkeks eemale, nimelt lugesin raamatut, ja ootasin. Telefon parema kõrva ääres, mis ei olnud valus. Ei ole siiamaani, for that matter. Ootasin. Sõin ühe ampsu. Ootasin, otsustasin, et pean veel hunnikuga ootama ja et sama hästi võin lugeda. Vahetasin kõrva, sest kuulen teisega ka ja võtsin arvuti ette. Telefon tegi kutsumise häält ja siis hakati minuga rääkima. Tüüpiline.
Rääkisin enda mure ära, soovitati mulle, et võtaksin ühe valuvaigisti ja kui peale seda ei ole üle läinud, või see ei mõju, siis tuleb EMOsse minna, et perearstid enam siis vastu vist ei võta. Olin nõus.
Sõin ühe kangekangekange valuvaigisti, mida tavaliselt kellelegi ei anta, sest see on nii tugev ja tekitab kergesti sõltuvust. Miks mul selline oli? Tädi Kersti andis Mairole kolm tükki, kui Mairo pea valutas ja meil oli üks veel alles. Ma nimelt ei riskinud süüa valuvaigisteid, mis kaotasid kehtivuse aasta aega tagasi. Pärast oli ikka natukene tuikav valu.
Sõin ja otsustasin EMOsse minna. Jõudsin peale pikka busside ootamist ja sõitmist ükskord Maarjamõisa. Üritasin seletada, et mul on nohu ja et mu kõrv valutab. "Kõrvakliinikusse," oli kõik, mis naine mulle ütles. Ma ei kuulnud teda esimesel korral, sest ta oli minust peaaegu kahe meetri kaugusel ja minu kõrval rääkisid inimesed teise valvearstiga ja ma olin sel hetkel ühest kõrvast peaaegu kurt - oli lukus vist. Ja siis ta seletas mulle uuesti, ikka sama kaugelt, et ma pean minema kõrvakliinikusse ja et seal ei tehta midagi ja et Kuperjanovi 1 on aadress ja et öösiti on seal ka arst.

See naine tegi mind õnnetuks. Ma olen näost ära, haige, mul on valus ja sa ütled mulle lambist, vaikselt, kaugelt, et ma olen vales kohas ja nad ei tee minuga midagi. Ja see tegi mind õnnetuks. Niiet õues ma nutsin natuke. Hormoonid möllavad, mis seal ikka. Praegugi suudaks vabalt nutta, kui tahaks.
Läksin kõrvakliinikusse ja seal oldi minu vastu palju viisakamad. Muidugi oli mul jälle probleem oma meeletult tundliku okserefleksi ja arstivahenditega, mida ta mulle keelele üritas panna. Oli ebameeldiv. Vaatas üle mu nina, ütles, et mul on mingi sein viltu ja et kuidas ma muidu hingata saan, kui ma parasjagu ei ole nohune. Ütlesin, et saan hingata. Vaatas kõrva.
Mul on kõrvapõletik. Aga selline väiksemat sorti. Sain antibiootikumid, pean võtma Sudafedi, apteeker soovitas veel mingeid toidulisandeid, mis aitavad seedida antibiootikume ja siis ma tulin koju, neli pakki ja üks purk tablette kotis. Ja lisaks söön ma c-vitamiine. Mairo tuli koju. Ütlesin talle, et mul on miljon ravimit, et ma olen täna juba neelanud neli tabletti ja kohe neelan viienda. Ja siis ma tundsin end halvasti.
Mulle nimelt ei meeldi tablette neelata. Üldse! See on nii üleni ebameeldiv! Ja tegelikult ei meeldi mulle üldse rohud ja ennast ravida. Aga hea on, et ma siiski arsti juurde läksin, mida ma tavaliselt teha ei taha. Nii ei arene mu kõrvapõletik millekski hullemaks! Yay!

Mul on kodus internet ja see peaks mind tegema õnnelikumaks, aga... Olen väsinud ja ei jaksa emotsioone lakke ajada hetkel.

Magan parem.