Mul on päeviku vahel üks luuletus.

Mul on päeviku vahel üks luuletus ja see on nii hea! Mitmeid kordi olen seda lugenud ja mõelnud, et millal see mulle ükskord pähe jääb. Viimati mõtlesin seda eile, kui ma kella ühe paiku koju hakkasin jõudma. Mõtlesin, et miks mul see peas ei ole, kui ma olen seda korduvalt lugenud? Miks mul see peas ei ole, kui ma seda tõesti iga natukese aja tagant vaatan? Miks?

Priit Salumaa kirjutas selle luuletuse 11. jaanuar 2012.

peida oma pea
käte vahele
istu maha
ja tunne
kuidas süda läheb pahaks

kõik ongi nii keeruline
kogu aeg
meelega
vastu su tahtmist
elu pommitab kodaraid

kaetud laud
või prügikastikaas
kas tõused püsti
lähed oksendades edasi
või jäädki istuma
kätevahel pea