Ma olen nii väsinud. Füüsiliselt ja emotsionaalselt. Ja ma olen leidnud, et ma ei jaksa siis ka teile miskit öelda. Leian alati mingi muu tegevuse, ei oska midagi edasi anda. Koguaeg mõtlen, et koju lähen, siis teen seda. Koju lähen, siis teen teist. Aga ei tee. Jah, pesu pesen, põrandaid pesen, seinu nühin, aga kirjutama... Kirjutama ei jõua.
Vahepeal on palju asju toimunud... Ma käisin rallil, ma jooksin nelja minutiga Paides Ehitajate tänavalt bussijaama. Päris hull jooks oli. Aga jäin ellu.
Ja... Ma olen lihtsalt väsinud.
Also - good luck, Obama! I am so proud!
0 sisemonoloogi.:
Postita kommentaar