Totu-: Linnas on müra.

Maal on hääled.

Mairo minuga ei nõustu. Või tahab mulle lihtsalt vastu vaielda. Las vaidleb. Las jonnib. Mina võin ka jonnida.

Selle mõtte peale tulin iseenesest pühapäeva öösel, kui magama hakkasin jääma. Nimelt kuulsin, kuidas vanaema kõrvaltoas norskab, kuidas vihm vaikselt aknalauale tibutab, kuidas hiired-rotid mööda pööningut jooksevad. Ma kuulsin igat häält eraldi.
Linnas ma kuulen autodemüra kuskil eemal, liuguksega edasi-tagasi sõitmist mu all, autode mootorimüra akna all, fooride piiksumist, inimeste rääkimist, laste nuttu, koerte haukumist. Ma ei kuule ühtki häält eraldi, see on väsitav ühtlane müra.
Kui mind Anna ristil maha pandi ja ma emmele natukene vastu kõndisin peale Rainise & Kermo sünnipäeva, siis kuulsin, kuidas puuleht maha kukkus. Ma ehmatasin. Linnas ma ei pane seda tähelegi.
Kunagi Rammal kõndisin lehte tooma. Postkast oli majast ikka palju eemal. Ja poolel teel, või pigem postkasti läheduses oli üks majavare. Või kas just vare, aga sellest oli enamvähem ainult vundament järgi. Kunagi olla seal olnud koolimaja ja bussijaam ja... Aga siis olid ainult kivist poolseinad alles. Maja ümber kasvas mitu mitu suurt puud. Ma pakun, et need olid hõbepajud. Ei mäleta enam. Miskipärast on justkui meeles, et puudel olid peenikesed hõbedased lehed, aga seal võis ka olla muid puid. Miks mitte vahtrad? Tammed? Kased seal küll ei olnud. Need puud võeti mõned aastad tagasi maha, mul ei ole enam kuskilt vaadata...
Kord kõndisin neist mööda, läksin lehte tooma. Ja puud nagisesid. Sel hetkel ma ei taibanud kohe ära, et need olid puud. Hääl oli justkui ukse kriuksatus, kuigi seal ühtki ust ei olnud. Ma ei kartnud, ma ei uskunud kummitustesse, ega midagi. Aga alles pühapäeva öösel vastu esmaspäeva taipasin, et suured ja vanad puud naksuvadki. Ja ma ei tea seda, sest kui ka linnas on suuri ja vanu puid, ei ole piisavalt vaikust, et kuuleks neid naksumas.
Ja maal on varjud. Ja muud veidrused looduses, mida linnas ei ole. Kunagi olin lapsena Rammal, vanaema juures ja magasin tagumises toas, akna all, näoga akna poole. Oli suveöö ja teate küll, kuidas need on - õues on alles üleni valge, aga kell on palju ja uni on suur. Maja taga olid suured ja vanad kuused, mida nüüdseks samuti enam ei ole. Igaks juhuks. Nad olid liiga suured ja majale liiga lähedal. Aga sel ööl ma vaatasin kuuseoksi ja kujundeid, mis need oksad tegid. Ma ei kartnud. Mäletan, et rääkisin vanaemale, mis kujundeid mina seal näen, ta küsis, et kas ma kardan ja tahan kuskil mujal magada. Ma ei tahtnud, sest ma ei kartnud.
Linnas ma panen kardinad akende ette, et tänavavalgustus sisse ei paistaks. Ma ei vaata puid ega nende okstest tulenevaid kujundeid, sest linnas ei ole see niivõrd võimalik.

xXx

Mulle meeldib kodus käia, aga see koer... See koer on lihtsalt võimatu. Ma ei räägi Põksust, kuigi ega tema ka väga võimalik ei ole. Ta on ikka samasugune - elab oma kuudis, sööb ja magab. Ei ta haugu, ega midagi. Aga see teine koer. See kutsikas. Tupsu. Võimatu loom. Hüppab, hammustab, küünistab, ei kuula sõna.. Okei, ta on alles väike, aga... Ta on juba täiega suur! Kasvult suur, mõistuselt väike. No tõsiselt hälvikuna võib ta vahepeal käituda, lõhkus mu retuusid isegi ära. Aga samas on ta nii armas! Mängib palli ja puha!

xXx

Reedel läks emme vanaemaga sauna, Mattis teatas, et ta läheb issiga. Ja mingi hetk otsustas, et tahab minuga minna. Ja me siis läksime. Te peaks Mattist natukene teadma - miks ja muud küsimused. Neid ta ikka suudab genereerida nii, mis hirmus! Nii ka reedel. Jõudsime sauna, pesime end puhtaks, panin tema riidesse, kuivatasin alles ennast. Ütlesin, et teen kiiresti, siis saame koos tuppa minna. Arvas, et ta oskab ise ka minna. Ma arvasin, et ta ei peaks, et õues on pime ja ta võib kukkuda. Küsis, miks on õues pime. Ütlesin, et õhtu tuli ja nüüd on juba pime. Mattis küsis:"Kust õhtud tulevad?" Mina, kes ma olin juba küsimustest väsinud ja tahtsin rahulikult olla, vastasin esimese asja, mis pähe tuli:"Sealt, kust hommikudki!" "Me peame sinna minema," ütles Mattis. Ma ei mõistnud:"Miks?" Mattisel oli plaan olemas:"Ringi vaatama!" Pean vist viima venna sinna, kust õhtud ja hommikud tulevad, et ta saaks ringi vaadata. Ma ei tea, kuidas ma ta sinna viin...

xXx

Käisin laupäeval Rainise ja Kermo sünnipäeval Valastis. Sain autoga Anna ristile, emme tuli sinna järgi. Kui autost välja hakkasin astuma, küsis keegi eesistmelt:"Kes maha läheb?" Üks noormees selle peale:"Mareti õde." Nimelt on see noormees ühe Mareti klassiõe vend. Selles väites ei olnud midagi valesti, ma ju olen Mareti õde. Aga samas oli see niiiii vale! Maret on minu õde! Mina olin enne! Ja kust peaks see noormees seal eespingis, kelle nime ma ei mäleta, teadma minu nime? Või miks ta peaks teadma minu õde?! Aga see selleks. Olen Mareti õde siis olen.
Kuigi ma olin ikkagi essa ja Maret on minu õde ja Mattis minu vend. Ja Mattis on Mareti vend. See on mulle loogiline, sina ehk ei saaks sellest aru...
Kunagi küsis isegi muusikaõpetaja minult, kas ma olen Mareti õde. Vastasin ka tookord jaatavalt, kuigi mina hakkasin vaikselt kooli lõpetama, kui Maret alles tema käe alla õppima läks. Mitte, et küsida Mareti käest, et kas mina olen tema õde, since ma olen vanem ja puha. Aga ei. Iseenesest ma taipan - Maret hakkas muusikakoolis käima, kui ta käis alles lasteaia viimases rühmas ja oli isegi ühel aastal lasteaia kevadpeo peaesineja - Pöial-Liisi - ja ta on igavesti muusikaliselt andekas, vahet ei ole, mis küljelt vaatad. Ja mul on hea meel, et ta on mu õde. Ja ma olen uhke, et ma olen tema õde.

xXx

Koolis on hetkel väga kiire. Koguaeg on miskit teha ja tänu sellele hakkab organism vist natukene streikima. Nimelt esmaspäeva hommikul, kui issi autost maha astusin, tundsin, et mul on süda paha ja ma mõtlesin, et lähen koju tagasi. Aga jõudsin Tartusse. Esimesse loengusse tervise tõttu ei jõudnud.
Täna hommikul ärkasin veidi enne kuut selle peale, et tahtsin vetsu. Vetsus tundsin, et mul on veider olla, nagu oleks voodist liiga kiirelt tõusnud. Läksin tuppa tagasi ja tundsin, et see ei ole ikka päris see. Kell oli siis 5:55. Olin natukene voodi jalutsis, mõtlesin, et ehk, kui mul on ruumi ja õhku, siis hakkab parem. Aga ühel hetkel hakkas kohutavalt külm, ma ronisin voodisse teki alla ja ronisin Mairole kaissu. Ja siis ma värisesin seal natukene aega, aga väga tugevalt, justkui oleks mul mingi hoog. Kell üheksa, kui Mairo tööle hakkas minema tundsin, et olen väga nõrk.
Ajasin end siiski Maarja Kooli ja Tugikeskust vaatama ja mul on hea meel, et seda tegin. Nüüd ma olen seal ära käinud ja kogemuse võrra jälle rikkam. Eelmine nädal käisime Tartu Varjupaigas ja kahe nädala pärast lähme Tähtvere Avatud Naistekeskusesse. Põnev on.

xXx

Also. I want food.