Kui ma täna kel 00:00 koristamise lõpetasin, et tajunud ma enam, et meil fuajees istub veel inimesi ja kõndisin lihtsalt uksest välja, kuni keegi järsku "Head aega" ütles. Ütlesin:"Nägemist..." ja läksin istusin autosse, sõitsime Mairoga koju ja nüüd olen kodus.
Üleni väsinud.
Üleni räpane.
Üleni unine.
Üleni tüdinud.
And yet... The little things that make me happy:
I don't like walking around this old and empty house.
So hold my hand, I'll walk with you, my dear...
Mind häirib!
Käime koos
5 tundi tagasi
0 sisemonoloogi.:
Postita kommentaar