Makaronid molluskitega.

Käin tööl, näen vaeva. Ükskord olin kella üheteistkümnest kella kümneni tööl. Mõnus 11-tunnine tööpäev! Ma olin lõpuks nii väsinud, et viimased kolm tundi keksisin ringi.
Veel viis minutit enne, kui köök kinni pandi, tuli ülevalt tellimus - pasta mereandidega. Meenus, kuidas ükskord Kert kenasti sättis mingi eriti koleda minikaheksajalamolluski kõige peale kaunistuseks. Küsisin siis, olin sel hetkel köögis, et kas paneb sinna ka molluski peale. Vestlesime veidi aega molluskitest, kuni ma teatasin, et peaks menüüs muudatuse tegema - makaronid molluskitega. Kõik tahaks süüa! :D
Sellest tulenevalt tuli meelde, et pidin ta oma blogisse kirjutama. Tema ja Sille ka vist... Või siis nad kõik. Kes teab. Aga ma jätangi selle siiani. Nüüd on nemad kirjas, kõik teised ka. Saan öelda, et olen kirjutanud. Meenub sellega üks tekst, mida kunagi kuskil nägin - we only read to say we have read. Ma kirjutasin, et öelda, et ma olen kirjutanud.

Nüüd siis kaugemasse minevikku, mis vajab mainimist.

Kui ma väiksem olin, olin ma piripill. Ma võisin kõige peale nutma hakata. Nagu Titi, lastesaatest "Kadekops". Suurem enamus teist ilmselt ei tea, millest ma räägin... Aga vaadake siia. 20:50-21:50 on üks laul, mis kirjeldab täpselt seda, miuke mina väikesena olin. Ma võisin kõige peale nutma hakata.
Miks ma sellest räägin?
Ärkasin ühel hommikul veerand kuue ajal koos Mairoga, et teha valmis kaks kodutööd ja õppida eksamiks. Tegin eksami, läksin tööle, tulin töölt, olin väsinud. Ja kõndisin koju, sest üks buss oli just läinud ja ma ei tahtnud külmetada ja oodata järgmist. Kõndisin. Ühel hetkel Turu tänaval, kus on Turu Ärihoone, on tee väga kaldus. Läksin ettevaatlikult, kuid kukkusin siiski. Valus oli. Tahtsin nutta. Ja ma ei saanud. No ei tulnud neid pisaraid. Olin niigi kuri, õnnetu, solvunud, väsinud ja mul oli valus! Ja ma ei saanud nutta. Tegi õnnetuks mind.

Leidsin draftidesst veel midagi naljakat:


Jõulud?
Perekond külmavaresed. Issil särk ja kindad, Maretil snuggie ja lambavillased sussid, emmel fliistekk, minul hommikumantel. Olime perekond külmavaresed. Mattisel olid ainult autod.

Järgmisel hommikul teatas Mattis, et ta tuleb minuga Tartusse. Mina olin õnnelik, et las tuleb jah, kui suureks kasvab. Mis saab mul selle vastu olla, kui vend tahab Tartusse tulla? Võib-olla kooli nagu õde Melin. Miks mitte ülikooli? Vend teatas, et ta tuleb minuga kohe kaasa, muidu mul on seal üksi igav.
Ütlesin:"Kasva ikka suureks enne ja tule siis. Pealegi on mul praegu onu Mairo, mul ei ole igav."
Mattis:"Aga onu Mairo kasvab suureks ja sureb ära!"
Peale seda ei osanud ma enam midagi öelda ja mõtlesin, et küll mul on ikka naljakas vend.

Hehe. Naljakas vend on mul. Viiendal lähen uuesti koju. Seitsmenda õhtul või kaheksanda hommikul tulen Tartusse tagasi. Senikaua mängin vennaga peitust. (:


Just hetk tagasi käisin verd andmas. Mu hemoglobiinitase on nii madal, et pean neli kuud ootama. Otsustasin ka, et peaks end mingisele paremale toidurežiimile panema... Ma ei taha oodata neli kuud enam! Seekord kannatan ära, aga järgmine kord mitte. Enam mitte...