Bliss!

Mulle meeldib, kui ma olen kuri, miski mind segab ja ma oma lemmikmuusika röökima saan panna. Alles laupäeval olin Mairo peale kuri, ta üritas magada, ma teisel pool tuba (mis ei ole üldse kaugel, since mul on minituba) panin Fun.'i täiega lõugama ja koristasin. Didn't give a shit.

Praegu tahtsin kuulata arvutist võrdlemisi vaikselt Mikat. Mulle meeldib Mika (just so you know). Aga ei. Ma elan autoaias ja mu akna all on kindlasti vaja autoga mingeid lollusi teha, mootor pöördesse ajada ja muud asjad. Vähe sellest, et see meeletut müra teeb, haiseb see ka päris ebameeldivalt. Sellepärast ärandasin ma Kätu toast raadio, viskasin Mika plaadi sisse, panin muusika põhja ja nüüd istun voodis, blogin ja laulan kaasa ja hakkan kohe Simsi mängima. Nolife forever! Aga tegelt on mul rase mees kelle eest hoolitseda, so...

He's got looks that books take pages to tell

He's got a face to make you fall on your knees

He's got money in the bank to thank and I guess

You could think he's livin' at ease

Alone time!

Kell on neli. Eva kutsus mu kella kuueks umbes linna, et jõuaks poole seitsmesele lõunakabussile ja läheks lõunakasse. I better start getting ready!
Siuke... Naise tunne tuli peale... Nagu eile õhtul oli armuvalus pubeka tunne. Veider. Tunded möllavad.

Eile käisin õhtul jalutamas ja leidsin suht enda kodu lähedalt kiriku. Olen sealt mitu korda mööda sõitnud, sest kiriku taga on mänguväljak ja mul on hea plaan minna sinna kiikuma. Ja eile kõndisin mööda tänavat üritasin meenutada, et kust ma pean ära keerama, kui tahan mänguväljakule, vaatasin vasakule ja seal see oligi. Ilus kirik. Ma ei leidnud nime... Ma ei otsinudki seda. Netist leiaks raudselt kiiresti üles, aga ma ei taha. See oli nii ilus ja ma ei taha enda head mälestust solkida sellega, et ma leian netist nime. Ma parem mäletan seda nii, nagu ta eile oli - suur, ilus. Tuled paistsid sellele peale ja... Ilus oli. Olin korraks õnnetu, et ma seda päeval ei ole näinud ja siis teadsin, et päeval oleks mul sellest ükskõik olnud. Päeval oleks see olnud iga suvaline kirik.

Ma leidsin enda kodu lähedalt surnuaia ka. Mulle meeldivad surnuaiad. Aga kuna ma seal valges käinud ei ole, siis ma pimedas ka ei hakanud ronima. Kui ma ei tea, kus on hauad, kus on teerajad, siis ma ei roni. Mulle ei meeldi haudadel talluda. See tekitab minus vastiku tunde ja pealegi rääkisin ma telefoniga. Ei sobi pimedas surnuaias kolada ja samal ajal õega telefonis lollusi rääkida. Kõndisin lihtsalt mööda aiaäärt ja nautisin. Ilus oli.

Õhtuti on Tartu muide üldse väga armas. Eriti see koht, kus ma elan... Või tegelikult siit natukene edasi. Eramajad tekitavad väikelinna tunde ja... It feels good!

Okei, stuff to do, places to go, people to see...

Natuke õnnetu...

Aga siiski pigem kuri.

Rääkisin täna pikalt Maretiga juttu. Naersime palju. Sest Maret on maakas ja kuked äratavad teda hommikuti üles. Ja need kuked ei oska kiredagi veel. Veidrad linnud.

Ma ei tea, kas ma olen blogisse kirjutanud, aga ükskord filmis üks noormees mind tänaval. Jalutas oma koeraga ja mina kõndisin mööda, rääkisin parasjagu emmega juttu. Ja see noormees jäi seisma, ma arvasin, et sõnumineerib vms, aga ei. Kui ma mööda läksin, siis ta pööras end minuga kaasa. Filmis, ma arvan. Miks ma temast räägin? Ma nägin teda täna jälle. Tema oli samas kohas, mina mitte. Ma kõndisin teiselt tänavalt. Seekord ma tagasi ei vaadanud, aga ma nägin, et ta nägi mind. Ja hakkas midagi justkui taskust otsima.
Kas mul on stalker?

"Ma tahan su selja peal istuda."

Mul on paar asja öelda.

Näiteks mida ma täna teinud olen? Täpselt seda, mida ma hommikul teha lubasin - mitte midagi! Vedelesin voodis, sõin, olin netis, mängisin Simsi, olin niisama. Mõnus. (:

Ma ei tea, kas ma olen rääkinud, aga hetkel tuli meelde - on kaks asja, mis mind Mairo juures tõsiselt häirivad. Esiteks ta silmad. Need on... Sellised:

Mõistad? Sellised. Ja mitte ainult siis, kui lähedalt vaatad. Kaugelt ka. Ükskord mõisavahes istusime hommikul köögis ja ma avastasin, kui koledad silmad on mu mehel. Ütlesin talle seda.

Ja teate, mis on kõige häirivam? Need on ilusat värvi. Ja ma tahaks neid vaadata. Aga ma ei saa. Nad on koledad mu jaoks...

Ja teine asi - Mairo lõug naksub kui ta sööb. Ma ei oska seda seletada. Ta ise väidab, et kuskil mingid kanalid on tal umbes või midagi. Aga minu jaoks on see lihtsalt ebameeldiv. Ja kui me vaikuses sööme, lähen ma närvi. Mulle ei meeldi see naksumine. Ja ma olin seda kuulnud ainult söömisel. Kuni ta ühel hetkel:"Tead. Söömisel mind see naksumine ei häiri, suudlemisel küll." Aaand it was gone. The moment, I mean.

Ja nüüd ma istun voodis. Kell 1:18 ja kirjutan blogi. Üksi. Vaatan/kuulan How I Met Your Mother'it ja mõtlen, et tegelikult peaks vist pesema hambad ja magama jääma. Kuniks Mairo koju jõuab. Samas - ta raudselt jõuab varsti ja siis ma ei saa magada ja... Sadsadsad...

Täna oli meil Kätuga siuke... Meie hetk. Ma vedelesin voodis, sirutasin ennast, ei viitsinud olla, kiunusin. Kätu:"Ma tahaks su selja peal istuda." Ma hakkasin naerma, Kätu tuli istus mu seljale:"See on täpselt nii hea, nagu ma ette kujutasin. Ja seda naljakam, et sa hirnud praegu." Ja ma naersin edasi.

Ja hiljem istusin köögis kapi ees. Kätu pakkis asju, et hakata Paidesse minema. Järsku ma ei viitsinud olla, viskasin köögipõrandale selili ja Kätu tuli oma toast välja, suur kott käes ja pani selle mu kõhule:"See on täpselt nii naljakas, nagu ma ette kujutasin."

And I laughed. It was fun!

Tüüpiline mina.

Algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama.

Kunagi, äkki... Laupäeval? Käisin Lõunakeskuses. Mairoga koos. Otsisime endale riiulit kööki, kuhu natukene asju panna. Käisime Bauhofis, Mairole helistati ja kutsuti tööle. Kaks tundi varem, kui ta oleks pidanud minema. Okei, mis ma ikka teha saan, eksole. Mida ma teha sain? Olla õnnetu. Käisin üksi lõunakas ja olin õnnetu. Tahtsin olla Mairoga. Sa võib-olla ei saa sellest päris täpselt aru, aga ma ei tahtnud olla üksi. Tahtsin olla kellegiga koos ja... No ei saanud.

Ja siis ma tahtsin olla õnnetu. Aga ma ei saanud seda ka korralikult teha! Mulle tuli vastu üks mees... Kuskil toidupoes ehk? Mees oli ratastoolis, tal ei olnud jalgu. Mõlemad jalad olid amputeeritud. Kujutate ette? Erinevalt maalt, aga tal ei olnud jalgu. Ja ta oli noor mees. Ta ei näinud välja asotsiaalne. Ta nägi välja, nagu ta teeks oma igapäevast toiduostmist, nagu tal oleks kuskil naine, kes teda armastab, vanemad, kes teda aitavad, sõbrad, kellega aega veeta... Miks mitte ka lapsed kuskil?
Mina vaatasin teda hetkeks ja mõtlesin, et see mees on kaotanud nii palju! Tal ei ole jalgu, for crying out loud! Ja mina olen õnnetu, sest mu noormees läks paar tundi varem minu juurest ära? Kust kurat võtan ma selle õiguse olla õnnetu, kui mulle tuleb vastu mees, kellel ei ole jalgu! See tegi mind kurjaks. Ja veel õnnetumaks.

Mind häirib, et ma ei saa olla õnnetu, sest ma tean, et kuskil on keegi palju halvemas seisus kui mina. Okei, ka minul on vahest suuri põhjuseid, miks olla õnnetu, aga tihtipeale jääb minu masetuju normaalsetesse piiridesse ja ma ei suuda endale õigustada õnnetu olemist. Ja siis ma lihtsalt olen segaduses. Mitte õnnetu. Mitte õnnelik. Kuri. Ja segaduses.