Tüüpiline mina.

Algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama.

Kunagi, äkki... Laupäeval? Käisin Lõunakeskuses. Mairoga koos. Otsisime endale riiulit kööki, kuhu natukene asju panna. Käisime Bauhofis, Mairole helistati ja kutsuti tööle. Kaks tundi varem, kui ta oleks pidanud minema. Okei, mis ma ikka teha saan, eksole. Mida ma teha sain? Olla õnnetu. Käisin üksi lõunakas ja olin õnnetu. Tahtsin olla Mairoga. Sa võib-olla ei saa sellest päris täpselt aru, aga ma ei tahtnud olla üksi. Tahtsin olla kellegiga koos ja... No ei saanud.

Ja siis ma tahtsin olla õnnetu. Aga ma ei saanud seda ka korralikult teha! Mulle tuli vastu üks mees... Kuskil toidupoes ehk? Mees oli ratastoolis, tal ei olnud jalgu. Mõlemad jalad olid amputeeritud. Kujutate ette? Erinevalt maalt, aga tal ei olnud jalgu. Ja ta oli noor mees. Ta ei näinud välja asotsiaalne. Ta nägi välja, nagu ta teeks oma igapäevast toiduostmist, nagu tal oleks kuskil naine, kes teda armastab, vanemad, kes teda aitavad, sõbrad, kellega aega veeta... Miks mitte ka lapsed kuskil?
Mina vaatasin teda hetkeks ja mõtlesin, et see mees on kaotanud nii palju! Tal ei ole jalgu, for crying out loud! Ja mina olen õnnetu, sest mu noormees läks paar tundi varem minu juurest ära? Kust kurat võtan ma selle õiguse olla õnnetu, kui mulle tuleb vastu mees, kellel ei ole jalgu! See tegi mind kurjaks. Ja veel õnnetumaks.

Mind häirib, et ma ei saa olla õnnetu, sest ma tean, et kuskil on keegi palju halvemas seisus kui mina. Okei, ka minul on vahest suuri põhjuseid, miks olla õnnetu, aga tihtipeale jääb minu masetuju normaalsetesse piiridesse ja ma ei suuda endale õigustada õnnetu olemist. Ja siis ma lihtsalt olen segaduses. Mitte õnnetu. Mitte õnnelik. Kuri. Ja segaduses.