Alone time!

Kell on neli. Eva kutsus mu kella kuueks umbes linna, et jõuaks poole seitsmesele lõunakabussile ja läheks lõunakasse. I better start getting ready!
Siuke... Naise tunne tuli peale... Nagu eile õhtul oli armuvalus pubeka tunne. Veider. Tunded möllavad.

Eile käisin õhtul jalutamas ja leidsin suht enda kodu lähedalt kiriku. Olen sealt mitu korda mööda sõitnud, sest kiriku taga on mänguväljak ja mul on hea plaan minna sinna kiikuma. Ja eile kõndisin mööda tänavat üritasin meenutada, et kust ma pean ära keerama, kui tahan mänguväljakule, vaatasin vasakule ja seal see oligi. Ilus kirik. Ma ei leidnud nime... Ma ei otsinudki seda. Netist leiaks raudselt kiiresti üles, aga ma ei taha. See oli nii ilus ja ma ei taha enda head mälestust solkida sellega, et ma leian netist nime. Ma parem mäletan seda nii, nagu ta eile oli - suur, ilus. Tuled paistsid sellele peale ja... Ilus oli. Olin korraks õnnetu, et ma seda päeval ei ole näinud ja siis teadsin, et päeval oleks mul sellest ükskõik olnud. Päeval oleks see olnud iga suvaline kirik.

Ma leidsin enda kodu lähedalt surnuaia ka. Mulle meeldivad surnuaiad. Aga kuna ma seal valges käinud ei ole, siis ma pimedas ka ei hakanud ronima. Kui ma ei tea, kus on hauad, kus on teerajad, siis ma ei roni. Mulle ei meeldi haudadel talluda. See tekitab minus vastiku tunde ja pealegi rääkisin ma telefoniga. Ei sobi pimedas surnuaias kolada ja samal ajal õega telefonis lollusi rääkida. Kõndisin lihtsalt mööda aiaäärt ja nautisin. Ilus oli.

Õhtuti on Tartu muide üldse väga armas. Eriti see koht, kus ma elan... Või tegelikult siit natukene edasi. Eramajad tekitavad väikelinna tunde ja... It feels good!

Okei, stuff to do, places to go, people to see...