Pole juhtunud veel seda minuga

Et oma südame välja tahaks rebida? Ei. Ma ei taha oma südant välja rebida. Mulle meeldib mu süda. Correct me, if I'm wrong, aga ma tunnen, et ma olen hea inimene. Et mul on hea süda. Ma ei tea.
Aga mida minuga pole veel juhtunud? Ma... Sellest on piinlik rääkida... Ma ei tea, kust alustada või kuidas alustada. Ma peaksin end vist enne tutvustama. Minu nimi on Merilyn, paljud kutsuvad mind Merkaks ja sugulastest suur osa Lucyks. Go figure. Ma olen alati olnud suure isuga. Mulle meeldib süüa. Ma võisin süüa peaaegu lõpmatuseni peaaegu kõike. Enam mitte. Ma ei suuda enam süüa. Täiesti lambist tundsin ühel hetkel, et mul on kõht täis ja et ma ei suuda enam süüa.
Tavaliselt söön mäkis või hessis ühe suure eine, mul on kõht täis, aga ma jaksaks veel. Enam mitte. Ma sõin täna ühe eine hessis ja ma ei suutnud seda lõpetada. Friikad olid... Mitte enam nii maitsvad ja kaste, millest ma vahepeal elada oleksin võinud oli vale. Ma ei oska enam süüa.
Tartus sõin ükskord päeval jäätise, McFlurry. Keset päeva. Enne, kui lõunakeskusesse läksin. Hommikusöögiks. Ja mul oli raske seda ka lõpetada. Ma ei suutnud. Ma sõin selle lõpuni, jah, aga see ei maitsenud nii hästi, kui ta oleks pidanud maitsma. Kui ma Kätu tädi juurde jõudsin, siis Kätu tegi makarone. Natukene sõin, aga palju ei mahtunud. Tundsin, et toit ei ole mulle.
Sama juhtus ka öö enne seda, kuigi ma olin viimase aja kohta palju tõmmeld. No muidugi sõin ma purgi kondenspiima peaaegu üksi ära. Noms.
Ma tahtsin sulle lihtsalt teada anda, et ma ei oska enam süüa. Ma jätan söömise maha. Mõneks ajaks. Ma elan ainult veest ja vaatame siis, mis mu söögiisust saab.

Sina oled kõiges süüdi ehk no reason.
Tere, olen Merilyn ja ma naeratan palju. Ja selles oled süüdi sina. Sina, väike poiss, kes sa tuled mulle tänaval vastu, mobiilikott kaelas ja meenutad mulle, et ka mina käisin kunagi nii, et võtmed ja telefon olid paelaga kaelas. Sina, vana naine, kes sa tuled Balti jaamas mu juurde ja küsid viisakalt, kas ma tean, millal rong Sauele läheb. Sina, võõramaalane, kes sa aru ei saa, et sa ei saa minna autoga reisiterminali sisse, et sa pead check-ini tegema hoopis ise ja sees, ilma autota. Sina, mu sõber, kes sa tuled mu juurde burksiga ja annad selle mulle, kui ma olen poolnälgas. Sina, mu väikevend, kes sa õhtuti lolli mängid ja tavalise fist pumpi asemel oma peaga minu rusikat lööd. Sina, mu väike õde, kes sa keset ööd mulle midagi seletada üritad, kui sa ise alles magad. Sina, kallis laulja, kes sa laulad enda elust laulu, mis minuga väga kokku ei käi, aga mida mulle väga meeldib kuulata. Sina, kallis lugeja, kes sa mind välja kannatad - kasvõi ainult hetkeks, ainult täna. Sina, kallis blogija, kes sa oma kirjutamisega mind edasi suunad ja minul alateadlikult parem käsid olla. Sina. Sina oled kõiges süüdi ja ma jumaldan sind selle eest. Selle eest, et ma kõnnin tänaval paljajalu ja naeratan, et ma telki, spordikotti ja õlakotti kandes tugev püsin ja hakkama saan ja naeratada ka jõuan. Aitäh sulle.

Kodus olemine ongi luuseritele ehk olen jälle Keilas.
Kuu alguses olin Soomes. Ehk mäletad. Neljandal tulime Enelini ja Robertiga tagasi. Neli, viis, kuus, seitse, kaheksa, üheksa olin kodus, kümnendal läksin Keilasse, sealt Tallinnasse, sealt Tartusse, sealt Tallinnasse, sealt Keilasse, sealt Paide. Kuusteist lõunal jõudsin koju, seitseteist lõunal läksin ära Tartusse. Üheksateistkümnenda õhtul jõudsin koju, kahekümnenda hommikul läksin Tallinasse, sealt Keilasse. Keilast lähen mere äärde, kahekümne viiendal lähen ehk koju. Peale seda tahan minna maale, ja veel Keilasse ja Mareti ka kaasa vedada. Juulikuus on 31 päeva, neist kahekümnes on täna. Kokku olen juulikuu jooksul kodus olnud kokku kaheksa päeva. Päris hea. Poolikud päevaad arvutasin kokku, said terveks. Ja oma voodis olen juulikuu jooksul maganud kaks ööd, neist ühel ööl, eile, sain ka oma tekiga magada. Hommikul läks kiireks, magasin sisse. Mis tüüpiline mina?

Nüüdki on tahtmine magada. Aga ma pean vastu. Toomas ehk tuleb varsti...