Step aside bitches, 'cause I give the lowest amount of fuck humanly possible.

Eile olin tubli ja tore ja viisakas ja andekas ja kõik positiivsed sõnad kokku ja käisin Põltsamaal Lempsi onu juures marju korjamas Maretiga. Teeme seda juba teist aastat, sest teist aastat on ka mu vanaema, kes seda muidu teeb, laevas tööl. Sa võib-olla mõtled, et Lembit või see onu võiksid seda siis ise teha. Ma ei mõtle. See onu on juba vana, mingi 80+ vist ja Lembit... Esiteks on ta tööl, teiseks on tal roheliseallergia. Ma ei oska seda seletada, aga kui ta läheb palja nahaga muru vastu näiteks, siis tal hakkab täiega sügelema. Saada siis selline marju korjama. Ja me Maretiga saime ilusti hakkama.
Tänagi pidin marju korjama Rammal. Aga läks nii, et enne magamaminekut olin masendunud ja väsinud ja võtsin endale neli ruutu majapidamispaberirullist. Nuuskasin ühte natukene oma nina ja jäin magama. Kell kuus ärkasin, nuuskasin nina, poole tunni pärast ärkasin, nuuskasin nina, surin omaette. Ja nii ma nüüd olengi terve päeva olnud. Paksud riided seljas keset suve ja majapidamispaberirull käeulatuses at all times.
Kust ma nohu sain? Arvatavasti sellest, et ma üleeile jooksin vihmas poolpaljalt.
Vähemalt tõid emme, issi ja Mattis Jänedalt juustu ja pehmet halvaad. Aga mu nohu see ära ei võtnud. Ma ei tea noh...
Eile õhtul käisin issi emme & issi juures. Margel oli Inglismaalt sõbranna külas ja siis me tegime väikese peo. Bondisin oma noorema onuga. Päris naljakas oli. Ja sõin ühe kirsi, millest oli tehtud mingi kirsialko. Margo viskas kõik oma kirsid kuskile minema, ma ühe sõin ära. Ma ei ole mitte kunagi söönud midagi, millel oleks nii palju alkot sees. Ausalt. Päris rõve oli. Seda vedelikku ma ei joonud, sõin hoopis kirsi. Ja jõin kokat peale. Ps, mulle üldse ei meeldi koka. Üldse.
Miks ma masendunud olin? Tartu Ülikool. Sinu koduleht ütleb ka üht asja, SAIS teist. Ja... Ma tahaks, et sa... Ma... Ma ei teagi. Lihtsalt. Ma ei tea enam midagi. Võib-olla näeme järgmine aasta, võib-olla ei näegi. Mine tea.

Praegu olen peaaegu täitsa masenduses ja tahaksin jälle magada, aga samas tean, et und mul ei ole. Ja ma ei saanud minna Kätuga Kaila poole. Olen kurb. Olen küll. Aga ehk saan hakkama.


Siiamaani väga kõvv. (:


Üliväga kõvv. Sellest ka minu blogiposti pealkiri.


Varsti-varsti on see minu telefonihelin. Varsti, ma ütlen sulle.