Don't waste your time on me.

You're already the voice inside my head.

I miss you.

Siis, kui teine advent oli ja küünlad põlesid...

Üle pika aja sain oma isu täis magada. Ma magasin nii kaua, et.... Nii hea oli! Ma ei oska seletadagi. Korralikult magasin, noh. Üksi küll, sellest oli natukene kahju, aga samas... Ma sain magada nii kaua ja täpselt nii, nagu ma ise tahan. Mitte, et ma muidu ei saaks... Või noh... Ma ei saagi. Aga lihtsalt. (:
Ja siis helistas mulle mu ristiema. Tõime teleka meile. Ta tõi selle Tartusse, me koos tassisime selle üles. Te vist ei kujuta ette, kui raske see oli! Ta käis nagu mingi... Pool tundi tagasi ja ma olen ikka täiega väsinud. Kops koos ja puha. Aga vähemalt... Vähemalt on meil nüüd telekas, millest mina üldse puudust ei tundnud, btw. Pealegi oli meil juba telekas olemas ka. Minu toas veel kusjuures.

Ütle nüüd, et ei ole telekas. Ütle. I dare you.

Mairo tuli, tõi mingi vana telekamängu ka. Te ei kujuta ette seda pidu! 8-BIT pidu on meie elutoas nüüd forever! Tetris, Mario, tankid, bomberman, pesapall... Ei. Te ei kujuta ette seda pidu. See on lihtsalt... Lihtsalt ülim. Samas röövib see kohutavalt väärtuslikku aega, aga samas... Ma ei tea. Põnev on! Teil ei ole, te ei tea. Tulge külla, ma näitan, et on põnev.

Graafikat ei anna võrreldagi Skyrimiga vms. Meil on ülim!

Telekas saabus meile laupäeval. Nüüd on teisipäeva esimesed tunnid.

Ma olen natukene kurb aga samas tean, et sellevõrra tuleb mul parem aasatvahetus. Aga siiski tahan olla natukene kurb.
Mäletate seda päeva, kui Rebekal oli sünnipäev? Mina mäletan. Elasime Kätuga siis veel Sõpruse puiesteel. Mairo oli tööl, ma sõnumineerisin. Ma ostsin kaks piletit see päev. Metsatöllu uue plaadi esitlusele. Ulg. Tahtsin minna Mairoga. Hea plaan oli juba minna. Ja siis ei. Sest et ta peab ikka tööl olema. Pilet raisku ei lähe, kus sa sellega, Toomas ostab selle ära, aga... Aga... Aga Mairo ei saa tulla. Lohutan end sellega, et sellevõrra tuleb mul aastavahetus parem. Ja tuleb küll! Teen nii, et tuleb.

Lähen peole... Mitte üksi, aga siiski üksi):

Mul käivad päkapikud. Kade meel? Mul oleks ka... Ainult et mul ei ole. Ma olen lihtsalt one of the lucky few, kellel päkapikud käivad ja neid ei koti, et oled 19. Samas on ka neid õnnelikke, kes saavad veel 26 aastaseltki endale päkapikka lubada...

Kalendrid, kummik, mu jõehobu, Mairo auto, mingi pildividin, lumekuul (!!!!!!) ja Grigori niisama hängimas.

I have a bed to get to.

Voodi kui ma ükskord haige olin.