Oh good god, why?!

Istun raamatukogus. Seekord mitte seal all. Nüüd üleval. Riiulite vahel. Aevastus tuleb peale Aevastasin. Ma ei tea, miks ma seda teile ütlen. Okei, tean - ma ei taha filosoofia esseed kirjutada. Tegelikult vist tahan. Või siiski ei taha. Ma ei tea. Ma ei oska, selles on asi. Mul on siin laual kaks raamatut - Anneli laenas. Ta istub kuskil allpool. Käisin raamatutel järgi, seal oli Niitsoo. Mul oli pidu. Naljakas pidu, aga pidu siiski. Tulin üles ja kohe msnisin Kätule, et nägin Niitsood. Ta kindlasti oli kade.

Mul on kodus süüa. Ja voodi on mul ka kodus. Ma tahan koju. Aga ma ei saa. Ma pean selle essee valmis saama. Tähtaeg on homme kell üks päeval. Ma ei tea noh...

Eile õhtul olin ka raamatukogus. 21.15 umbes hakkasin koju minema, kell kümme olin kodus. Jalutasin. Lugesin sotsioloogia referaadi üle, saatsin ära. Hakkasin kirjutama psühholoogia esseed. Milline inimene on normaalne? Selle saatsin ära viis minutit enne tähtaega. Ei olnud enda üle väga uhke, oleks võinud sellega ju varem hakkama saada, aga ma ei saanud. Ma isegi ei tea, miks ma ei saanud. Juhtus lihtsalt nii. Aga essee sain vähemalt valmis. In my defense, see on vabatahtlik töö ja selle eest võib lihtsalt saada lisapunkte.

Kell on 18:52. Varsti saab süüa. Poole hinnaga. Utlibi all kohvikus. Hell yeah! Anneli teatas, et süüa saab ja odavalt veel pealekauba.

Viimased viis minutit veel kirjutan esseed. Arvatavasti eesti keeles mingi osa ja siis tõlgin. Täna öösel ma ei maga. Suure tõenäosusega ei jää ma ka kell kuus magama, nagu täna. Või eile. Ma ei tea enam midagi. Ma ei jaksa enam midagi teada.

Varsti jälle jaksan. Ausalt jaksan. Siis olen rõõmsameelne...