Lumi tuli maha ja valgeks läks maa.

Istun TÜ raamatukogus ja blogin. Mõtlesin, et kirjeldan teile situatsiooni.

Täna hommikul ei jäänud ma juba teist korda järjest rahvastikuteadusesse hiljaks. Olen taaskord uhke enda üle. Kuigi väga raske oli voodist välja saada - öösel võtsin endale fliisi ju peale ja siis teki. Nii soe oli, ma ei tahtnud teki alt välja tulla. Ja meil on natukene jahe korteris nii hommikul vara. Kell pool kaksteist hommikul vara.

Kolmapäev. Ikka ei ole minu lemmikpäev. Selles suhtes, et... Filosoofia. Täna saame küll essee teemad ja siis on peale selle ainult üks loeng veel. Mis on väga positiivne. Mis ma üldse avastasin - järgmine nädal on veel kooli ja siis on selleks korraks kõik. Sess ja siis uued ained, uued loengud... Põnev, ma ütlen. Põnev. Ainult, et ma ei suuda otsustada, mis aineid ma valima peaks. Selles suhtes, et... Jah. Meelest läks. Ju siis ei olnud nii oluline.

Istun raamatukogus. Mul on kõht tühi. Kodus on süüa. Miks ma kodus ei ole? Kaks tundi ju vaba, võiks kodus olla. Ma ei viitsiks tagasi tulla, ma ju tean ennast. Ma oleks kodus lebos ja jääks filosoofiasse hiljaks, sest ma ei viitsiks sinna minna. Ma tean, et ma läheks - põhjust puududa ei ole, siis ma lähen, aga ma ei viitsiks ja see viiks juba pool mu niigi vähesest tähelepanust minema. Ma tunnen end juba piisavalt hästi.

Raamatukogu on naljakas koht. See peaks olema nagu hullult vaikne ja rahulik koht. Telefonid peavad hääletu peal olema ja puha. Aga ei. Inimesed lobisevad, räägivad üksteisega üle saali, keegi ei tasanda eriti häält. On vist ütlematagi selge, et olen fuajees.

Istun raamatukogus. Ja mul on kõht tühi. Ma tean, et kodus on süüa. Ja kodus on tetris ja tank ja super mario. Aga ma olen raamatukogus, sest lähen varsti filosoofiasse. Ma lähen. Ja saan hakkama ja hakkan esseed kirjutama.

Lähen otsin endale mõne raamatu parem.