I will cry for my own sins, thanks a lot.

Alustasin pühapäeval bussis:
Üks nädalavahetus jälle möödas. Päris pidu, if you ask me. Miks? Nädalavahetus on ju iseenesest tore ja puha. Selles mõttes, et hea on puhata ja kodus käia ja peol käia ja... Aga mul oli nii hea nädalavahetus, et ma ei ole kurb, et see läbi on. Mõni teinekord panen lambist tühja ja siis igatsen nagu rohkem taga seda vaba aega. Nüüd, kus ma ei pannud nii palju tühja, võin täitsa kooli tagasi minna.

Reedel astusin bussile ja sõitsin Tallinnasse. Mida kaugemale Tartust, seda valgem oli maa. For real. Ja pealinnas sain kohe tunda, mis tunne on lumes kõndida ja jääl libiseda. Tuul oli muidugi rõve ja mingit löga sadas taevast alla, aga siiski oli tore. Mulle täitsa meeldis lumi.

Lõpetan Tartus, köögis.
Miks ma üldse käisin Tallinnas? Surely you know. Just eelmises või üleeelmises või mingis postis natukene allpool ütlesin, et lähen kontserdile. Ülim, ma ütlen. Ülim. Metsatöll esitles Ulgu. See oli... Kuidas see sõna nüüd oligi... Ülim. That's right. Ma tundsin Rock Cafest puudust. Ma tundsin Metsatöllist puudust. Ma tundsin oma inimestest puudust. Ja kontserdil olles tundsin Mairost puudust. Olen puudust tundja. Olen väga rahul, et läksin. Väga ülimalt palju rahul!
Nad tulevad Tartusse. Me lähme.

Viimane koolinäda, eh? Kirjutan esseesid, tegin ühe eksami. Käin alles loengutes, ajan kellaajad sassi...

Lõpeta käitumine, nagu oleks kõik hästi, kui tegelikult pole

On normaalne olla vahel nõrk, kurb ja õnnetu, olla masenduses ja vajada hoolitsust. Sa ei pea kogu aeg olema tugev ja teesklema, et kõik on hästi. Ära mõtle kogu aeg selle peale, mida teised inimesed mõtlevad, nuta kui on tarvis, ka see on tervislik. Mida varem sa nutad, seda varem sa taas naeratad.

Ma tahan nutta. No reason...